1., 2. Millise „kirja” on Jehoova meile kirjutanud ja miks?

 KAS sulle meenub viimane kord, mil said kirja mõnelt kallilt inimeselt, kes elab kusagil kaugel? Vähesed asjad teevad nii palju rõõmu nagu südamlik kiri kelleltki, keda peame kalliks. Meil on rõõm kuulda, kuidas tal läheb, mida ta on teinud ja kavatseb teha. Selline suhtlemine lähendab sõpru omavahel, kuigi nad viibivad teineteisest kaugel.

² Mis võiks siis veel rohkem rõõmu teha kui kirjalik sõnum Jumalalt, keda me armastame? Jehoova ongi mingis mõttes kirjutanud meile „kirja” – see on tema Sõna Piibel. Selles raamatus räägib ta meile, kes ta on, mida ta on teinud, millised on tema eesmärgid, ja palju muud. Jehoova on andnud meile oma Sõna, sest ta soovib, et oleksime temaga lähedased. Meie piiritult tark Jumal valis meiega suhtlemiseks parima võimaliku viisi. Selles, kuidas Piibel on kirjutatud ja mida see sisaldab, väljendub võrreldamatu tarkus.

3. Kuidas andis Jehoova Moosesele Seaduse?

³ Mõned ehk küsivad, miks Jehoova ei kasutanud inimestega suhtlemiseks mõnda muljetavaldavamat meetodit, näiteks häält taevast? Tegelikult ongi Jehoova mõnikord rääkinud taevast inglite kaudu, kes esindavad teda. Ta tegi seda näiteks siis, kui andis Iisraelile Seaduse (Galaatlastele 3:19). See hääl taevast oli nii aukartustäratav, et hirmunud iisraellased palusid Jehooval mitte rääkida sel viisil, vaid suhelda nendega Moosese kaudu (2. Moosese 20:18–20). Nii ta siis andiski Moosesele suuliselt, sõna-sõnalt edasi Seaduse, mis koosnes umbes 600 määrusest.

4. Selgita, miks see poleks olnud usaldusväärne, kui Jumala seadusi oleks edasi antud suusõnaliselt.

 ⁴ Aga mis oleks saanud siis, kui Seadust poleks kirja pandud? Kas Moosesele oleks jäänud täpselt meelde nende üksikasjalike seaduste täpne sõnastus ja kas ta oleks suutnud selle kogu rahvale eksimatult edasi anda? Ja kuidas oleks lugu hilisemate põlvkondadega? Kas nemadki pidanuks lootma üksnes suusõnale? See poleks küll olnud usaldusväärne meetod Jumala seaduste edasiandmiseks. Kujutle, mis juhtuks, kui sa tahad paljudele inimestele teha teatavaks ühe loo sel viisil, et igaüks räägib selle edasi järgmisele. Tõenäoliselt kuuleks viimane inimene sellist varianti, mis algsest loost märgatavalt erineb. Jumala Seaduse puhul sellist ohtu ei olnud.

5., 6. Mida käskis Jehoova Moosesel teha oma sõnadega ja miks see on õnnistuseks, et meil on Jehoova Sõna kirjapanduna?

⁵ Jehoova tegi targa valiku, kui lasi oma sõnad kirja panna. Ta andis Moosesele käsu: „Pane need sõnad kirja, sest nende sõnade alusel sõlmin ma lepingu sinu ja Iisraeliga” (2. Moosese 34:27). Sellega algas Piibli kirjutamine aastal 1513 e.m.a. Järgneva 1610 aasta jooksul rääkis Jehoova „palju kordi ja mitmel viisil” umbes 40 inimesega, kes panid Piibli kirja (Heebrealastele 1:1). Samal ajal tegid pühendunud ümberkirjutajad Pühakirja säilitamiseks suuri pingutusi, et valmistada sellest täpseid koopiaid (Esra 7:6; Laul 45:1).

⁶ Jehoova on meid tõesti õnnistanud sellega, et ta on suhelnud meiega kirja teel. Kas oled kunagi saanud kirja, mis oli sulle nii kallis – ehk pakkus see sulle lohutust, mida vajasid –, et sa hoidsid seda alles ning lugesid ikka ja jälle? Sama peab paika ka selle „kirja” puhul, mille oleme saanud Jehoovalt. Kuna Jehoova pani oma sõnad kirja, saame neid korrapäraselt lugeda ja mõtiskleda selle üle, mida  need meile ütlevad (Laul 1:2). Pühakiri julgustab meid alati, kui seda vajame (Roomlastele 15:4).

7. Kuidas ilmneb Jehoova tarkus selles, et ta lasi Piibli kirjutada inimestel?

⁷ Jehoova tarkus avaldub ka selles, et ta lasi oma Sõna inimestel kirja panna. Mõtle järgmisele küsimusele. Kas Piibel oleks sama köitev nagu praegu, kui Jehoova oleks lasknud selle kirjutada inglitel? Muidugi oleksid inglid võinud kirjeldada Jehoovat oma ülevast vaatenurgast, väljendada oma kiindumust tema vastu ja jutustada ustavatest inimestest, kes teenisid Jumalat. Aga kas me oleksime tõesti võimelised mõistma ja tundma seda, mida tunnevad täiuslikud vaimolendid, kelle teadmised, kogemused ja jõud on palju suuremad kui meil? (Heebrealastele 2:6, 7.)

8. Kuidas said Piibli kirjutajad kasutada omaenda mõtlemisvõimet? (Vaata ka allmärkust.)

⁸ Kuna Jehoova usaldas oma Sõna kirjutamise inimestele, andis ta meile just selle, mida vajame – ülestähenduse, mis on Jumalalt, aga milles siiski ilmnevad inimlikud jooned (2. Timoteosele 3:16). Kuidas ta selle saavutas? Paljudel puhkudel lasi ta kirjutajatel ilmselt kasutada nende endi mõtlemisvõimet, nii et nad said valida „meeldivaid sõnu ja tõesõnu täpselt kirja panna” (Koguja 12:10, 11). See aitab mõista, miks Piiblis on nii palju stiilierinevusi: neis tekstides väljendub kirjutajate taust ja isikupära. a Sellegipoolest on need inimesed „rääkinud seda, mida nad on pühast vaimust juhituna saanud Jumalalt” (2. Peetruse 1:21). Seega  on lõpptulemus tõesti „Jumala sõna” (1. Tessalooniklastele 2:13).

9., 10. Kuidas teeb Piibli südamlikumaks ja köitvamaks asjaolu, et selle kirjutasid inimesed?

⁹ Tänu sellele, et Piibli kirjutasid inimesed, on see raamat eriliselt südamlik ja köitev. Selle kirjutajatel olid samasugused tunded nagu meil. Olles ebatäiuslikud, talusid nad katsumusi ja raskusi, mis sarnanevad meie omadega. Mõnikord inspireeris Jehoova vaim neid kirjutama omaenda tunnetest ja võitlustest (2. Korintlastele 12:7–10). Siis kirjutasid nad minavormis mõtetest, mida poleks saanud väljendada ükski ingel.

¹⁰ Võtame näiteks Iisraeli kuninga Taaveti. Pärast seda, kui ta oli rängalt patustanud, koostas ta laulu, milles valas välja oma südame ja anus Jumalalt andestust. Ta kirjutas: „Puhasta mind mu patust. Ma ju tean oma üleastumisi, mu patt on alati mul meeles. ... Ma olen ju patusüüga sündinud, olnud patune hetkest, kui ema mind kandma hakkas. ... Ära heida mind ära oma palge eest, ära võta minult ära oma püha vaimu. ... Jumalale meelepäraseks ohvriks on murtud vaim. Murtud ja purukspekstud südant ei tõuka sa ära, oo, Jumal” (Laul 51:2, 3, 5, 11, 17). Kas sa tajud, millist ahastust tunneb laulukirjutaja? Kes peale ebatäiusliku inimese võiks veel väljendada selliseid südamlikke tundeid?

11. Millised tegelikust elust võetud näited pandi Piiblisse kirja „meile õpetuseks”?

¹¹ Piibli juures on veel midagi, mis teeb ta ligitõmbavaks. See raamat räägib väga palju inimestest – tegelikult elanud isikutest –, kes teenisid Jumalat ja kes teda ei teeninud. Me võime lugeda nende kogemustest, raskustest ja rõõmudest. Me näeme, milleni viisid need valikud, mis nad oma elus tegid. Need jutustused pandi kirja „meile õpetuseks” (Roomlastele 15:4). Nende tegelikust elust võetud näidete  kaudu õpetab Jehoova viisil, mis puudutab meie südant. Vaadelgem mõningaid näiteid.

12. Kuidas aitavad meid Piibli jutustused ustavusetutest inimestest?

¹² Piibel räägib ustavusetutest, isegi kurjadest inimestest ja sellest, mis neist sai. Neis jutustustes on näha, kuidas ebameeldivad omadused avaldusid nende tegudes, mistõttu meil on kergem omi järeldusi teha. Näiteks milline ebalojaalsust keelav seadus võiks avaldada jõulisemat mõju kui selle omaduse elav näide – Juudas, kes alatult reetis Jeesuse? (Matteuse 26:14–16, 46–50; 27:3–10.) Seesugused jutustused puudutavad tugevalt meie südant ning aitavad meil märgata alatuid kalduvusi ja neist hoiduda.

13. Kuidas aitab Piibel meil mõista, millised omadused meeldivad Jumalale?

¹³ Piibel kirjeldab ka paljusid ustavaid Jumala teenijaid. Me võime lugeda nende lojaalsusest ja näha elavaid näiteid omaduste kohta, milles meil tuleks kasvada, et saaksime Jumalaga lähedaseks. Võtame näiteks usu. Piibel annab usu definitsiooni ja näitab, kui hädavajalik see on, et võiksime olla Jumalale meelepärased (Heebrealastele 11:1, 6). Aga Piibel toob ka värvikaid näiteid usust, mis väljendub tegudes. Mõtle sellele, kuidas Aabrahami usk ilmnes siis, kui ta kavatses oma poja ohvriks tuua (1. Moosese 22. peatükk; Heebrealastele 11:17–19). Selliseid jutustusi lugedes saab sõna „usk” uue tähenduse ja sellest on kergem aru saada. Kui tark on see küll Jehoovast, et ta mitte üksnes ei manitse meid arendama meeldivaid omadusi, vaid toob nende kohta ka näiteid tegelikust elust!

14., 15. Mida ütleb Piibel ühe templisse tulnud naise kohta ja mida näitab see lugu Jehoova kohta?

¹⁴ Tõestisündinud lood, millest Piibel räägib, õpetavad meile sageli midagi ka selle kohta, milline isik on Jehoova. Mõtle loole naisest, keda Jeesus nägi templis. Istudes annetuskastide lähedal, vaatas Jeesus, kui inimesed tõid sinna annetusi. Tuli palju rikkaid, kes andsid „sellest, mis neil on  üle”. Kuid Jeesuse pilk peatus ühel vaesel lesknaisel. Tema annetuseks oli „kaks leptonit, mis võrdub ühe kvadransiga”. b See oli tema viimane raha. Jeesus, kes jäljendas täiuslikult Jehoova mõtteviisi, märkis: „See vaene lesknaine pani annetuskasti rohkem kui kõik teised.” Need sõnad näitavad, et naine annetas rohkem kui kõik teised kokku. (Markuse 12:41–44; Luuka 21:1–4; Johannese 8:28.)

¹⁵ Kas pole märkimisväärne, et kõigist tol päeval templisse tulnud inimestest tõsteti esile ja mainiti Piiblis ainult seda leske? Selle näitega õpetab Jehoova meile seda, et ta hindab meie pingutusi. Ta võtab hea meelega vastu meie südamesttulevad annid, ükskõik millised need on, võrreldes sellega, mida teised saavad anda. Vaevalt oleks leidunud veel mingi parem viis, kuidas Jehoova oleks saanud õpetada meile seda südantsoojendavat tõde!

16., 17. Kuidas ilmneb Jehoova tarkus isegi sellest, mida ta otsustas oma Sõnast välja jätta?

¹⁶ Kui sa kirjutad lähedasele inimesele kirja, pole võimalik rääkida lõputult kõigest. Seega sa valid, millest kirjutada. Samuti otsustas Jehoova mainida oma Sõnas teatud isikuid ja sündmusi. Kuid neid sündmusi kirjeldades ei too Piibel alati välja kõiki üksikasju (Johannese 21:25). Näiteks kui Piibel räägib Jumala kohtuotsustest, ei pruugi esitatud informatsioon anda vastust kõigile meie küsimustele. Jehoova tarkus ilmneb isegi sellest, mida ta otsustas oma Sõnast välja jätta. Kuidas?

¹⁷ See, kuidas Piibel on kirjutatud, toob välja, mis on meie südames. Heebrealastele 4:12 ütleb: „Jumala sõna [ehk sõnum] on elav ja mõjuvõimas ning teravam kui ükski  kaheteraline mõõk ja tungib nii sügavale, et eraldab hinge ja vaimu, ... ning on südame mõtete ja kavatsuste hindaja.” Piibli sõnum tungib sügavale ning toob esile meie tegelikud mõtted ja ajendid. Neile, kes loevad Piiblit kriitilise südamega, on sageli komistuskiviks sellised jutustused, mis ei anna nende rahuldamiseks küllaldaselt informatsiooni. Sellised inimesed võivad koguni kahelda, kas Jehoova ikka tegelikult on armastav, tark ja õiglane Jumal.

18., 19. a) Miks ei peaks meid häirima see, kui mõnda Piibli jutustust lugedes tekib küsimusi, millele me kohe vastata ei oska? b) Mida on vaja selleks, et mõista Jumala Sõna, ja mis mõttes on see tõend Jehoova suure tarkuse kohta?

¹⁸ Seevastu, kui uurime Piiblit hoolikalt ja siira südamega, hakkame nägema Jehoovat sellisena, millise pildi annab temast Piibel tervikuna. Seetõttu ei häiri meid asjaolu, kui mõnda jutustust lugedes tekib küsimusi, millele me kohe vastata ei oska. Näiteks kui paneme kokku suurt puslet, võib juhtuda, et me kohe ei leia õiget tükki või ei saa aru, kuhu mingi tükk peaks sobima. Samas oleme ehk pannud kokku juba küllalt palju, et mõista, milline peaks välja nägema tervikpilt. Samuti saame Piiblit uurides vähehaaval teada, milline Jumal on Jehoova, ja meil tekib temast selge ettekujutus. Isegi kui me esialgu ei mõista mingit kirjakohta või ei saa aru, kuidas see sobib kokku Jumala isiksusega, oleme siiski Piiblit uurides saanud Jehoova kohta teada rohkem kui küllalt ja võime olla kindlad, et ta on eranditult alati armastav, erapooletu ja õiglane Jumal.

¹⁹ Et võiksime Jumala Sõna mõista, tuleb meil järelikult lugeda ja uurida Piiblit siira südame ning avatud meelega. Kas pole see tõend Jehoova suure tarkuse kohta? Kõrgelt haritud inimesed võivad kirjutada raamatuid, mida suudavad mõista ainult „targad ja arukad”. Aga et koostada raamat, mida suudavad mõista ainult need, kelle südames on õiged ajendid, selleks on vaja Jumala tarkust! (Matteuse 11:25.)

20. Miks võib üksnes Jehoova meile näidata, milline on parim eluviis, ja kuidas Piibel meid aitab?

²⁰ Oma Sõnas näitab Jehoova meile, milline on parim eluviis. Olles meie Looja, tunneb ta meie vajadusi paremini kui me ise. Ja inimeste põhivajadused – muu hulgas soov leida armastust, olla õnnelik ja nautida häid suhteid teistega – on jäänud siiani samaks. Piibel sisaldab külluslikult „praktilist tarkust”, mis aitab meil elada mõttekat elu (Õpetussõnad 2:7). Igas selle õpperaamatu osas leidub peatükk, mis näitab, kuidas me saame tegutseda Piibli tarkade nõuannete järgi, kuid vaadelgem siinkohal vaid ühte näidet.

21.–23. Milline tark nõuanne aitab meil hoiduda viha ja vimma pidamast?

²¹ Kas oled kunagi märganud, et inimesed, kes kannavad vimma ja peavad viha, teevad sellega sageli iseendale halba? Vimma kanda on raske koorem. Kui me seda teeme, halvab see meie mõtted, röövib meelerahu ja lämmatab rõõmu. Teaduslikud uuringud osutavad sellele, et viha pidamine suurendab südamehaiguste ja arvukate muude krooniliste tõbede riski. Aga juba kaua enne selliseid teadusuuringuid ütles Piibel targalt: „Heida endast viha ja hülga raev” (Laul 37:8). Aga mida tuleb selleks teha?

²² Jumala Sõna annab tarka nõu: „Arusaaja ei vihastu kergesti ja solvangust möödavaatamine kaunistab teda” (Õpetussõnad 19:11). Mõistev inimene suudab näha rohkemat kui vaid seda, mis on silma ees – asjade sügavamat olemust. Ta püüab saada aru, miks teine inimene rääkis või tegutses mingil viisil. Kui üritame taibata, millised on tema tegelikud ajendid, tunded ja teda mõjutavad asjaolud, aitab see meil vabaneda negatiivsetest mõtetest ja tunnetest tema vastu.

²³ Lisaks esitab Piibel järgmise nõuande: „Sallige üksteist  ja andke üksteisele heldelt andeks” (Koloslastele 3:13). Väljend „sallige üksteist” osutab vajadusele olla teistega kannatlik ja suhtuda leebelt sellesse, mis meid nende juures häirib. Selline kannatlikkus aitab meil hoiduda ärritumast pisiasjade pärast. Soovitus „andke andeks” viitab vajadusele hüljata meelepaha. Meie tark Jumal teab, et me peame teistele andestama, kui selleks on tegelikult põhjust. Sellega teeme head nii neile kui ka iseendale, sest nii võime elada rahuliku meele ja südamega (Luuka 17:3, 4). Milline tarkus küll leidub Jumala Sõnas!

24. Mis on selle tulemus, kui viime oma elu kooskõlla jumaliku tarkusega?

²⁴ Ajendatuna piiritust armastusest, soovis Jehoova meiega suhelda. Ta valis selleks parima võimaliku viisi – „kirja”, mille kirjutasid inimesed tema püha vaimu juhtimisel. Seetõttu on Piibli lehekülgedel kirjas Jehoova enda tarkus. See tarkus on tõesti usaldusväärne (Laul 93:5). Kui viime oma elu sellega kooskõlla ning jagame seda ka teistega, saame loomulikult lähedaseks oma absoluutselt targa Jumalaga. Järgmises peatükis käsitleme veel ühte märkimisväärset näidet Jehoova kaugelenägevast tarkusest – tema võimet ennustada tulevikku ja teha teoks oma eesmärk.