Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

25. PEATÜKK

„Meie Jumal on kaastundlik”

„Meie Jumal on kaastundlik”

1., 2. a) Kuidas reageerib ema tavaliselt oma lapse nutule? b) Milline tunne on isegi tugevam ema kaastundest?

 KESET ööd hakkab laps nutma. Ema ärkab kohe üles. Ta ei maga pärast lapse sündi enam nii sügavalt nagu varem. Ta on õppinud hääle järgi vahet tegema, miks laps nutab. Seega saab ta enamasti aru, kas last on vaja toita, kaisutada või tuleb tema heaks midagi muud teha. Kuid hoolimata põhjusest, miks laps nutab, hakkab ema igal juhul tegutsema. Süda ei lase emal oma lapse vajaduste suhtes ükskõikseks jääda.

2 Ema kaastunne omaenda lapse vastu on üks tugevamaid tundeid, mida inimesed teavad. Kuid on olemas veel üks tunne, mis on sellest ääretult tugevam – see on meie Jumala Jehoova hell kaastunne. Selle imetlusväärse omaduse tundmaõppimine aitab meil Jehoovaga lähedasemaks saada. Vaadelgem siis, mis on kaastunne ja kuidas meie Jumal seda osutab.

Mis on kaastunne?

3. Mida tähendab heebrea verb, mida tõlgitakse sõnadega „halastama” või „kaasa tundma”?

3 Piiblis on kaastunne tihedalt seotud halastusega. Hulk heebrea ja kreeka sõnu annab edasi mõtte hellast kaastundest. Pane näiteks tähele heebrea verbi ra·ḥamʹ, mida tõlgitakse sageli sõnadega „halastama” või „kaasa tundma”. Üks teatmeteos selgitab, et tegusõna ra·ḥamʹ „väljendab sügavat ja hella kaastunnet, mille kutsub esile näiteks see, kui näeme nende nõrkusi või kannatusi, kes on meile kallid või vajavad meie abi”. See heebrea sõna, mida Jehoova kasutab enda kohta, on seotud sõnaga, mis tähendab „emakat” ja sellega mõeldakse „emalikku kaastunnet”. a (2. Moosese 33:19; Jeremija 33:26.)

„Kas ema unustab oma rinnalapse?”

4., 5. Kuidas õpetab Piibel emalikke tundeid näiteks tuues, milline on Jehoova kaastunne?

4 Piibel toob võrdluseks ema tunded oma lapse vastu, et õpetada meile, milline on Jehoova kaastunne. Jesaja 49:15 ütleb: „Kas ema unustab oma rinnalapse, kas pole tal kahju [ra·ḥamʹ] oma ihuviljast? Isegi kui tema unustab, ei unusta mina sind iial.” See liigutav kirjeldus tõstab esile seda, kui sügav on Jehoova kaastunne oma rahva vastu. Mil viisil?

5 On raske kujutleda, et ema võiks unustada toita oma rinnalast ja mitte hoolitseda tema eest. On ju väikelaps täiesti abitu: ta vajab päeval ja ööl ema tähelepanu ning hellust. Kurb küll, kuid hoolimatud emad pole midagi ennekuulmatut, seda eriti praegustel „karmidel aegadel”, mida iseloomustab „loomupärase kiindumuse” puudumine (2. Timoteosele 3:1, 3, allmärkus). Aga Jehoova ütleb, et tema ei unusta meid iial. Kaastunne, mis Jehooval on oma teenijate vastu, ei lakka iialgi. See on mõõdetamatult tugevam kui kõige õrnem loomupärane tunne, mida me oskame endale ette kujutada – emalik kaastunne oma väikse lapse vastu. Pole midagi imestada, et üks kommentaator ütles Jesaja 49:15 kohta: „See on üks võimsamaid, kui mitte kõige võimsam, Jumala armastuse kirjeldusi Vanas Testamendis.”

6. Kuidas on paljud ebatäiuslikud inimesed suhtunud kaastundesse, aga mida Jehoova meile kinnitab?

6 Kas kaastunne on nõrkuse tundemärk? Paljud ebatäiuslikud inimesed on seda arvanud. Näiteks õpetas Rooma filosoof Seneca, kes oli Jeesuse kaasaegne ja üks suuri mõtlejaid Roomas, et „kaastunne on mõistuse nõrkus”. Seneca pooldas stoitsismi, filosoofiat, mis rõhutab tundetu meelerahu tähtsust. Ta ütles, et arukas inimene võib küll aidata neid, kes satuvad õnnetusse, kuid ta ei tohi lasta endas tekkida kaastundel, sest see rööviks tema meelerahu. Selline enesekeskne ellusuhtumine ei jätnud ruumi südamlikule kaastundele. Kuid Jehoova on hoopis teistsugune! Oma Sõnas kinnitab Jehoova meile, et ta „on väga hell [„kaastundlik”, allmärkus] ja halastav” (Jaakobuse 5:11). Nagu varsti näeme, pole kaastunne sugugi nõrkus, vaid jõuline ja väga tähtis omadus. Uurigem, kuidas Jehoova väljendab seda nagu armastav isa.

Kui Jehoova osutas kaastunnet rahvale

7., 8. Milliseid kannatusi kogesid iisraellased Egiptuses ja kuidas reageeris Jehoova nende kannatustele?

7 Jehoova kaastunne ilmneb selgelt sellest, kuidas ta tegeles Iisraeli rahvaga. 16. sajandi lõpus e.m.a viibisid miljonid iisraellased orjadena muistses Egiptuses, kus neid rängalt rõhuti. Egiptlased „tegid nende elu kibedaks raske tööga, käskides neil valmistada savisegu ja telliseid ning põllul orjata” (2. Moosese 1:11, 14). Ahastuses hüüdsid iisraellased Jehoova poole, et abi saada. Kuidas reageeris sellele Jumal, kes on hellalt kaastundlik?

8 Jehoova süda valutas. Ta ütles: „Ma olen näinud oma rahva viletsust Egiptuses ja ma olen kuulnud nende hädakisa egiptlaste pärast, kes neid tööle sunnivad. Ma tean hästi nende valu” (2. Moosese 3:7). Jehoova ei võinud näha oma rahva kannatusi ja kuulda nende hädakisa, tundmata neile kaasa. Nagu nägime selle raamatu 24. peatükis, on Jehoova empaatiline Jumal. Empaatia – oskus mõista teiste valu – on lähedalt seotud kaastundega. Kuid Jehoova lihtsalt ei tundnud kaasa oma rahvale, vaid ta hakkas nende heaks ka tegutsema. Jesaja 63:9 ütleb: „Armastuse ja kaastunde pärast lunastas ta nad.” „Võimsa käe” abil vabastas Jehoova iisraellased Egiptusest (5. Moosese 4:34). Seejärel varustas ta neid imeliselt toiduga ja viis nad viljarikkale maale, mis sai nende omaks.

9., 10. a) Miks vabastas Jehoova iisraellasi korduvalt pärast seda, kui nad olid asunud Tõotatud Maale? b) Millise rõhumise alt vabastas Jehoova iisraellased Jefta päevil ja millest ajendatuna ta seda tegi?

9 Sellega Jehoova kaastunne ei lõppenud. Pärast seda, kui iisraellased jõudsid Tõotatud Maale, olid nad korduvalt ustavusetud ja said seetõttu kannatada. Siis aga tuli rahvas taas mõistusele ja hüüdis Jehoovat appi. Ikka ja jälle päästis ta neid. Miks? „Sest tal oli oma rahvast ... kahju” (2. Ajaraamat 36:15; Kohtumõistjate 2:11–16).

10 Pane tähele, mis juhtus Jefta päevil. Kuna iisraellased olid hakanud teenima väärjumalaid, lasi Jehoova ammonlastel neid 18 aastat rõhuda. Lõpuks iisraellased kahetsesid oma pattu. Piibel ütleb: „Nad kõrvaldasid enda keskelt võõrad jumalad ning hakkasid teenima Jehoovat, nii et ta ei suutnud enam näha Iisraeli kannatusi.” b (Kohtumõistjate 10:6–16.) Kui rahvas siiralt kahetses, ei suutnud Jehoova enam taluda nende kannatusi. Seetõttu andis kaastundlik Jumal Jeftale ülesande, et ta vabastaks iisraellased nende vaenlaste käest (Kohtumõistjate 11:30–33).

11. Mida õpetab meile kaastunde kohta see, kuidas Jehoova kohtles iisraellasi?

11 Mida õpetab meile kaastunde kohta see, kuidas Jehoova tegeles Iisraeli rahvaga? Nagu nägime, on see enam kui vaid hale meel inimeste pärast, kes on raskustes. Meenuta näidet emast, keda kaastunne nutva lapse vastu ajendab tegutsema. Samuti pole Jehoova kurt oma rahva appihüüete suhtes. Hell kaastunne ajendab teda kergendama nende kannatusi. Sellest, kuidas Jehoova kohtles iisraellasi, võime õppida ka seda, et kaastunne pole mingil juhul nõrkus, sest see hell omadus ajendas teda astuma jõulisi ja otsustavaid samme oma rahva heaks. Aga kas Jehoova osutab kaastunnet oma teenijatele vaid grupina?

Jehoova kaastunne üksikisikute vastu

12. Kuidas väljendus Seaduse kaudu Jehoova kaastunne üksikisikute vastu?

12 Seadusest, mille Jumal andis Iisraeli rahvale, ilmnes tema kaastunne üksikisikute vastu. Võtame näiteks selle, kuidas Jehoova hoolis vaestest. Ta teadis, et iisraellane võis ettenägematute asjaolude tõttu vaesusse sattuda. Kuidas tuli vaeseid kohelda? Jehoova andis iisraellastele range käsu: „Ärge tehke oma südant kõvaks ja ärge olge kitsid oma vaesunud venna vastu. ... Andke talle heldekäeliselt, ärgu olgu talle andmine teile vastumeelne, sest siis õnnistab teie Jumal Jehoova kõiki teie töid ja tegemisi” (5. Moosese 15:7, 10). Peale selle keelas Jehoova iisraellasi, et nad ei lõikaks oma põlluservast ära kogu vilja ega korjaks kokku kõike, mis on maha jäänud. Need ülejäägid kuulusid neile, kes olid raskustes (3. Moosese 23:22; Rutt 2:2–7). Kui see rahvas täitis neid vaeste heaks mõeldud häid seadusi, ei pidanud Iisraelis elavad puudusekannatajad toitu kerjama. Kas ei väljendu sellest Jehoova kaastunne?

13., 14. a) Kuidas kinnitavad Taaveti sõnad, et Jehoova on meist igaühest väga huvitatud? b) Millise näite abil võib selgitada, et Jehoova on ligi neile, „kelle süda on murtud” või „kel on purukspekstud vaim”?

13 Tänapäevalgi on meie armastav Jumal väga huvitatud meist igaühest. Me võime kindlad olla, et ta teab täpselt, milliseid kannatusi meil tuleb taluda. Laulik Taavet kirjutas: „Jehoova silmad on õigete poole, tema kõrvad nende appihüüu poole. ... Jehoova on ligi neile, kelle süda on murtud, ta päästab need, kel on purukspekstud vaim” (Laul 34:15, 18). Nende kohta, keda kirjeldatakse selliste sõnadega, ütles üks piiblikommentaator: „Nad on murtud südamega ja rusutud vaimuga, kuna nad on patu tõttu alandatud ja kaotanud endast lugupidamise; nad tunnevad ennast väärtusetuna ja neil puudub enesekindlus.” Sellised inimesed võivad arvata, et Jehoova on neist kaugel ja nad on liiga tähtsusetud, et tema võiks neist hoolida. Aga see pole nii. Taaveti sõnad kinnitavad, et Jehoova ei hülga neid, kes „tunnevad ennast väärtusetuna”. Meie kaastundlik Jumal teab, et sellisel ajal me vajame teda rohkem kui muidu, ja ta on meie lähedal.

14 Mõtle järgmisele juhtumile. Üks Ameerikas elav ema kiirustas oma kaheaastase pojaga haiglasse, sest pojal oli raskekujuline kõripõletik. Pärast poisi läbivaatamist teatasid arstid emale, et nad peavad lapse ööseks haiglasse jätma. Kus veetis ema selle öö? Ta istus haiglapalatis toolil oma poja voodi kõrval! Tema pojake oli haige ja ta lihtsalt pidi olema tema lähedal. Kindlasti võime oodata veelgi rohkemat meie armastava taevase Isa puhul! Eks ole me ju tehtud tema sarnaseks (1. Moosese 1:26). Südamlikud sõnad Laulus 34:18 ütlevad: „Jehoova on ligi neile, kelle süda on murtud, ... kel on purukspekstud vaim.” See näitab, et Jehoova on meie kõrval otsekui armastav isa, kes on alati kaastundlik ja valmis aitama.

15. Kuidas aitab Jehoova meid igaüht?

15 Aga kuidas siis Jehoova meid igaüht aitab? Ta ei pruugi tingimata kõrvaldada meie kannatuse põhjust. Kuid Jehooval on küllaldaselt võimalusi toetada neid, kes teda appi hüüavad. Tema Sõnast Piiblist võime leida praktilist nõu, mille järgimine annab häid tulemusi. Koguduses on vaimselt küpseid ülevaatajaid, kes püüavad jäljendada Jehoova kaastunnet, kui nad aitavad oma kaasteenijaid (Jaakobuse 5:14, 15). Kuna Jehoova ’kuulab palvet’, annab ta „püha vaimu neile, kes teda paluvad” (Laul 65:2; Luuka 11:13). See vaim võib täita meid „jõuga, mis ületab tavapärase”, et suudaksime vastu pidada ajani, mil Jumala Kuningriik teeb lõpu kõigile eluraskustele (2. Korintlastele 4:7). Kas pole me tänulikud kogu selle abi eest? Ärgem unustagem, et kõige selle kaudu väljendub Jehoova kaastunne.

16. Milline on suurim näide Jehoova kaastundest ja kuidas mõjutab see igaüht meist?

16 Muidugi suurim näide Jehoova kaastundest on see, kui ta andis meie eest lunastuseks oma Poja, kes on talle kõige kallim. Jehoova tõi selle ohvri suurest armastusest ja see avas meile tee pääsemiseks. Pea meeles, et lunastusohver toodi meie igaühe eest. Ristija Johannese isa Sakarias ennustas seega põhjendatult, et see kingitus rõhutab Jumala kaastunde suurust (Luuka 1:78).

Kui Jehoova ei osuta kaastunnet

17.–19. a) Kuidas näitab Piibel, et Jehoova kaastundel on piir? b) Mille tõttu sai Jehoova kaastunde mõõt täis?

17 Kas peaksime nüüd arvama, et Jehoova kaastundel pole mingit piiri? Vastupidi, Piibel näitab selgelt, et Jehoova ei tunne kaasa neile, kes astuvad tema õiglaste põhimõtete vastu (Heebrealastele 10:28). Et mõista, miks ta nii toimib, meenuta Iisraeli rahva näidet.

18 Kuigi Jehoova vabastas iisraellasi korduvalt nende vaenlaste käest, sai lõpuks tema kaastunde mõõt täis. See kangekaelne rahvas kummardas ebajumalaid ja tõi oma jälestusväärsed kujud koguni Jehoova templisse! (Hesekiel 5:11; 8:17, 18.) Lisaks ütleb Piibel: „Nemad aga pilkasid Jumala saadikuid, põlgasid ära tema sõnad ja naersid tema prohvetite üle, kuni Jehoova raev süttis oma rahva vastu, kuni rahval polnud enam paranemislootust” (2. Ajaraamat 36:16). Iisraellased läksid nii kaugele, et enam ei jäänud neile kaasatundmiseks mõistlikku põhjust, ja nad kutsusid esile Jehoova õiglase viha. Milleni see viis?

19 Jehoova ei saanud oma rahvale enam kaasa tunda. Ta teatas: „Ma ei tunne neile kaasa, ei kurvasta ega halasta neile. Miski ei peata mind neid hävitamast” (Jeremija 13:14). Seetõttu hävitati Jeruusalemm ja sealne tempel ning iisraellased viidi Babüloni vangi. See on tõesti kohutav, kui patused inimesed muutuvad nii mässumeelseks, et jumalik kaastunne nendeni enam ei ulatu! (Nutulaulud 2:21.)

20., 21. a) Mis juhtub siis, kui jumaliku kaastunde mõõt saab meie ajal täis? b) Millist Jehoova kaastundeväljendust vaadeldakse järgmises peatükis?

20 Milline on olukord tänapäeval? Jehoova pole muutunud. Kaastundest on ta andnud oma tunnistajatele ülesande kuulutada „head sõnumit kuningriigist” kogu maailmas (Matteuse 24:14). Kui õiglase südamega inimesed selle vastu võtavad, aitab Jehoova neil Kuningriigi sõnumist aru saada (Apostlite teod 16:14). Kuid see töö ei kesta igavesti. Jehoova poleks sugugi kaastundlik, kui ta laseks sellel kurjal maailmal kõigi oma hädade ja kannatustega lõputult kesta. Kui jumaliku kaastunde mõõt on täis saanud, viib Jehoova täide oma kohtuotsuse selle maailma üle. Isegi sel juhul tegutseb ta ajendatuna kaastundest – seda oma „püha nime” ja pühendunud teenijate vastu (Hesekiel 36:20–23). Jehoova teeb lõpu kurjusele ja rajab õiglase uue maailma. Jumalatute inimeste kohta ütleb Jehoova: „Seepärast mu silm ei kurvasta ja mul pole kahju. Ma toon nende tegude tagajärjed nende endi pea peale” (Hesekiel 9:10).

21 Seni aga tunneb Jehoova kaasa isegi neile inimestele, keda ootab ees häving. Patused inimesed, kes siiralt kahetsevad, võivad vastu võtta ühe Jehoova väärtuslikumatest kingitustest – andestuse. Järgmises peatükis vaatleme mõningaid kauneid Piiblis toodud kõnekujundeid, mis näitavad, kui täielikult Jehoova andestab.

a Siiski on huvitav, et Laulus 103:13 viitab ra·ḥamʹ halastusele ehk kaastundele, mida isa osutab oma lastele.

b Väljend „ta ei suutnud enam näha” tähendab sõnasõnaliselt „tema hing lühenes; tema kannatus katkes”. Ühes teises piiblitõlkes öeldakse selles salmis: „Ta ei suutnud taluda Iisraeli häda” (Tanakh–A New Translation of the Holy Scriptures).