1.–3. Milliseid küsimusi inimesed surma kohta esitavad ja milliseid vastuseid usundid neile pakuvad?

NEED küsimused on juba aastatuhandeid inimestele mõtteainet pakkunud. Ja kahtlemata on tegu tähtsate küsimustega, mis pakuvad huvi ka meile tänapäeval, ükskõik kes me ka poleks ja kus me ka ei elaks.

² Eelmises peatükis rääkisime sellest, et Jeesus Kristuse lunastusohvri kaudu on meil võimalik saada igavene elu. Saime ka teada Piibli ennustusest, et tuleb aeg, mil „enam ei ole surma”. (Ilmutus 21:4.) Kuni selle ajani aga pole keegi meist surma eest kaitstud. „Elavad teavad, et nad surevad,” nentis tark kuningas Saalomon. (Koguja 9:5.) Me tahame võimalikult kaua elada. Samas mõtleme paratamatult ka sellele, mis juhtub pärast surma.

³ Kui keegi meie lähedastest sureb, siis me leiname ja meil võivad tekkida järgmised küsimused. Mis on temast saanud? Kas ta kannatab? Kas ta kaitseb mind? Kas ma saan teda aidata? Kas me kunagi veel kohtume? Eri usundid vastavad neile küsimustele erinevalt. Mõned religioonid õpetavad, et need, kes elavad vooruslikult, lähevad pärast surma taevasse, pahelise eluviisiga inimesed aga tulisesse piinapaika. Teised õpetavad, et surres siirdub inimene vaimumaailma, kus ta saab kokku oma  esivanematega. Kolmandad õpetavad, et surnud lähevad allmaailma, kus nende üle kohut peetakse, misjärel nad sünnivad taas maa peale, aga juba teises kehas.

4. Milline idee surma kohta leidub paljudes usundites?

⁴ Kõiki neid usulisi tõekspidamisi läbib idee, et mingi osa inimesest elab pärast keha surma edasi. Peaaegu kõik usundid läbi aegade on õpetanud, et inimene eksisteerib mingil moel igavesti, olles seejuures suuteline nägema, kuulma ja mõtlema. Tekib küsimus: kuidas on see võimalik? Inimese meeled ja mõtlemisvõime sõltuvad ajutegevusest. Surma korral ajutegevus lakkab. Inimese mälestused, tunded ja meeled ei eksisteeri edasi mingil müstilisel kombel, kehast sõltumata, vaid kaovad siis, kui ajutegevus lõppeb.

5., 6. Mida õpetab Piibel inimese surmajärgse seisundi kohta?

⁵ Inimese surmajärgne seisund pole saladuseks Jehoovale, kes on inimaju loonud. Tema teab täpselt, millises seisundis viibivad surnud, ja Piibli kaudu annab ta seda ka meile teada. Piibel õpetab üheselt: kui inimene sureb, siis tema eksistents lakkab. Surm on elu vastand. Surnud ei näe, ei kuule ega mõtle. Mitte mingisugust osa inimesest ei jää ellu siis, kui tema keha sureb. Inimesel pole surematut hinge ega vaimu. *

⁶ Olles täheldanud, et elavad teavad, et nad surevad, jätkas Saalomon: „Kuid surnud ei tea midagi.” Ta avardas seda põhitõde edasi, öeldes, et surnud ei saa enam armastada ega vihata ning et surmavallas „ei tehta tööd ega plaane, seal pole teadmisi ega tarkust”. (Loe Koguja 9:5, 6, 10.) Samuti ütleb Laul 146:4, et inimese surma korral „kaovad tema mõtted”. Inimene on surelik ega eksisteeri  edasi, kui tema keha sureb. Elu võib võrrelda küünlaleegiga. Kui leek kustub, ei lähe see kuhugi. Seda lihtsalt enam pole.

7. Millega Jeesus surma võrdles?

⁷ Jeesus Kristus rääkis surnute seisundist, kui suri tema sõber Laatsarus. Jeesus ütles oma jüngritele: „Laatsarus, meie sõber, on uinunud magama.” Jüngrid mõtlesid, et Jeesus räägib tavalisest magamisest, mis aitab haigel terveks saada. Nad eksisid. Jeesus selgitas: „Laatsarus on surnud.” (Loe Johannese 11:11–14.) Näeme, et Jeesus võrdles surma magamise ja unega. Laatsarus polnud ei taevas ega tulises põrgus. Ta ei veetnud aega inglite või esivanemate seltsis. Teda ei valmistatud ette taassünniks uude kehasse. Surm oli talle otsekui puhkus, otsekui sügav unenägudeta uni. Ka mõned teised kirjakohad võrdlevad surma unega. Näiteks kui Stefanos visati kividega surnuks, siis „suikus ta surmaunne”, ütleb Piibel. (Apostlite teod 7:60.) Samuti kirjutas apostel Paulus mõningatest, kes olid „suikunud surmaunne”. (1. Korintlastele 15:6.)

8. Kust me teame, et Jumala eesmärgi kohaselt ei pidanud inimesed surema?

⁸ Kas Jumala esialgse eesmärgi kohaselt pididki inimesed surema? Kaugel sellest. Jehoova lõi inimesed eesmärgiga, et nad elaksid maa peal igavesti. Nagu eespool selles raamatus juba räägiti, pani Jumal esimese mehe ja naise elama paradiisi. Ta andis neile täiusliku tervise. Jehoova tahtis neile ainult head. Kas mõni armastav lapsevanem  soovib, et tema lapsed kannataksid vanaduspõlve vaevusi ja sureksid? Muidugi mitte! Ka Jehoova armastas oma lapsi ja tahtis, et nad elaksid maa peal õnnelikult igavesti. Piibel ütleb, et Jehoova „on isegi pannud inimeste südamesse igaviku”. (Koguja 3:11.) Jumal on andnud meile soovi elada lõputult. Ja ta on ka teinud midagi selle heaks, et see soov võiks tõesti täituda.

9. Millise piirangu kehtestas Jehoova Aadamale ja miks polnud sellest raske kinni pidada?

⁹ Miks siis inimesed ikkagi surevad? Vastuse leidmiseks peame minema tagasi aega, mil maa peal elas ainult kaks inimest. Piibel jutustab: „Jumal Jehoova laskis maast kasvada igasuguseid ilusaid ja heade viljadega puid.” (1. Moosese 2:9.) Ent ta kehtestas ka ühe piirangu. Jehoova ütles Aadamale: „Kõigist aia puudest võid sa süüa, palju soovid, kuid hea ja halva tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, sa sured.” (1. Moosese 2:16, 17.) Sellest keelust polnud raske kinni pidada. Aias oli palju teisi puid, millest Aadam ja Eeva võisid süüa. Õigupoolest andis see piirang neile suurepärase võimaluse näidata üles tänulikkust Jumalale, kelle käest nad olid saanud kõik, sealhulgas täiusliku elu. Sõnakuulelikkusega oleksid nad näidanud ka seda, et nad peavad lugu tema kui oma taevase isa autoriteedist ja soovivad elada tema armastava juhatuse järgi.

10., 11. a) Mis viis selleni, et esimene inimpaar Jumalale vastu hakkas? b) Miks võib öelda, et Aadama ja Eeva sõnakuulmatus oli tõsine asi?

¹⁰ Kahjuks otsustas esimene inimpaar Jehoovale vastu hakata. Saatan küsis Eevalt mao kaudu: „Kas Jumal on teile tõesti öelnud, et te ei tohigi igast aia puust süüa?” Eeva vastas: „Me võime küll aia puude vilja süüa, aga aia keskel oleva puu kohta on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega seda puutuda, muidu te surete.”” (1. Moosese 3:1–3.)

¹¹ „Ei te sure!” kostis Saatan. „Jumal ju teab, et päeval, mil te sellest sööte, teie silmad avanevad. Te saate Jumala sarnaseks ning tunnete siis head ja halba.” (1. Moosese 3:4, 5.) Saatan tahtis Eevat uskuma panna, et keelatud vilja söömine oleks talle hea. Ta kinnitas, et Eeva on suuteline  ise otsustama, mis on õige ja mis vale, ning et tal on vabadus teha, mida ta iganes soovib. Ühtlasi süüdistas Saatan Jehoovat, et see on vilja söömise tagajärgede kohta valetanud. Eeva jäi Saatanat uskuma. Ta võttis puuvilja ja sõi. Pärastpoole andis ta seda ka oma mehele ning temagi sõi. Nad ei tegutsenud teadmatuses. Nad teadsid väga hästi, et teevad just seda, mida Jumal oli neil keelanud teha. Keelatud vilja süües rikkusid nad tahtlikult ühte lihtsat ja mõistlikku käsku. Nad väljendasid põlgust oma taevase isa ja tema autoriteedi vastu. Sellisel lugupidamatusel armastava Looja vastu polnud mingit õigustust.

12. Mis võib aidata meil mõista, mida tundis Jehoova, kui Aadam ja Eeva tema vastu mässu tõstsid?

 ¹² Toome näite. Mida sa tunneksid, kui su poeg või tütar, kelle sa oled armastusega üles kasvatanud, näitaks oma käitumisega, et tal pole sinu vastu ei austust ega armastust? Kui ränka südamevalu see sulle küll põhjustaks! Võime vaid kujutleda, millist valu tundis Jehoova, kui Aadam ja Eeva tema vastu mässu tõstsid.

13. Milleks pidi Aadam Jehoova sõnul saama pärast surma ning mida Jehoova nende sõnadega silmas pidas?

¹³ Jehooval polnud põhjust sõnakuulmatut Aadamat ja Eevat igavesti elus hoida. Nad surid, nagu ta oli neid ette hoiatanud. Aadama ja Eeva eksistents lõppes. Nad ei siirdunud vaimumaailma. Sellele osutavad sõnad, mis Jehoova ütles Aadamale, kui ta oli temalt sõnakuulmatuse kohta aru nõudnud. Jumal ütles: „Sinust saab jälle muld, sest sellest oled sa võetud. Muld sa oled ja mullaks sa saad.” (1. Moosese 3:19.) Jumal oli teinud Aadama mullast. (1. Moosese 2:7.) Enne seda ei olnud Aadamat olemas. Seega, kui Jehoova ütles, et Aadam saab jälle mullaks, pidas ta silmas seda, et ta naaseb olematusse. Aadam pidi saama sama elutuks nagu muld, millest ta oli võetud.

14. Miks inimesed surevad?

¹⁴ Aadam ja Eeva oleksid võinud tänaseni elus olla, aga oma sõnakuulmatuse ja patu tõttu nad surid. Aadama patusus ja surm kandusid edasi kõikidele tema järeltulijatele ja see ongi põhjus, miks inimesed surevad. (Loe Roomlastele 5:12.) Patt on nagu kohutav pärilik haigus, millest pole pääsu. Selle tagajärg – surm – on needus. Surm on vaenlane, mitte sõber. (1. Korintlastele 15:26.) Kui tänulikud me võime Jehoovale olla, et ta korraldas lunastuse, et meid selle hirmsa vaenlase käest vabastada!

15. Miks toob tõe teadmine surma kohta kergendust?

¹⁵ Teadmine, mida Piibel inimese surmajärgse seisundi kohta õpetab, toob meile kergendust. Nagu nägime, ei pea surnud kannatama ei füüsilist valu ega südamevalu. Surnuid pole põhjust karta, sest nad ei saa meile kahju teha. Nad ei vaja meie abi ega saa meid aidata. Nendega pole võimalik vestelda. Paljud usujuhid väidavad valelikult, et nad võivad surnuid aidata, ning kes neid uskuma jäävad, maksavad neile selle „abi” eest. Tõde teades ei lase me end petta neist, kes sääraseid valesid õpetavad.

16. Kes on mõjutanud paljude religioonide õpetusi ja mil moel?

¹⁶ Kas enamik religioone õpetab surma kohta sedasama, mida Piibel? Ei. Aga miks? Sellepärast, et Saatan on nende õpetusi mõjutanud. Saatan kasutab valereligiooni, veenmaks inimesi selles, et nende elu jätkub pärast keha surma vaimumaailmas. See on üks paljudest Saatana valedest, mille abil ta püüab inimesi Jehoovast ära pöörata. Kuidas ta seda teeb?

17. Miks võib öelda, et õpetus igavesest piinamisest teotab Jehoovat?

¹⁷ Nagu eespool sai mainitud, õpetavad mõned usundid, et pahelise eluviisiga inimene satub pärast surma tulisesse piinapaika, kus ta peab kannatama igavesti. See õpetus teotab Jumalat. Jehoova on armastav Jumal ega laseks inimestel ealeski sel moel kannatada. (Loe 1. Johannese 4:8.) Mida sa arvaksid inimesest, kes sõnakuulmatu lapse kätt karistuseks tules hoiaks? Kas sa peaksid sellisest inimesest lugu? Kas sa teda isegi tunda tahaksid? Muidugi mitte! Sa peaksid sellist inimest lausa koletiseks. Ent Saatan soovib meid veenda just selles, et Jehoova piinab inimesi tules, ja veel igavesti!

18. Millisel vääral uskumusel põhineb surnute kultus?

¹⁸ Mõned religioonid õpetavad Saatana mõjutusel  seda, et pärast surma muutuvad inimesed vaimudeks, keda elavad peavad hardalt austama. Vastavalt sellele õpetusele võivad surnute vaimud olla kas võimsad heategijad või hirmuäratavad vaenlased. Paljud inimesed usuvad seda valet. Nad kardavad surnuid ja kummardavad neid. Vastupidi sellele õpetab Piibel, et surnud magavad surmaund ning et me peaksime teenima üksnes Loojat, tõelist Jumalat Jehoovat, kes meie eest hoolitseb. (Ilmutus 4:11.)

19. Millist Piibli tõotust aitab meil mõista see, kui teame tõde surma kohta?

¹⁹ Kui oleme hästi kursis sellega, mida Piibel surnute olukorra kohta õpetab, siis ei eksita meid religioossed valed. Samuti mõistame siis paremini teisi Piibli õpetusi. Näiteks teadmine, et inimesed ei lähe surres vaimumaailma, muudab tõotuse igavesest elust paradiislikul maal hoopis tähendusrikkamaks.

20. Mis küsimust käsitleb järgmine peatükk?

²⁰ Kaua aega tagasi esitas õiglane mees Iiob küsimuse: „Kui inimene sureb, kas saab ta jälle elavaks?” (Iiob 14:14.) Kas inimene, kes magab surmaund, võib jälle elavaks saada? Piibel annab sellele küsimusele vaimustava vastuse, millest räägib järgmine peatükk.