1. Kes on kõigi elusolendite looja?

„JEHOOVA on tõeline Jumal,” ütles prohvet Jeremija. „Ta on elav Jumal.” (Jeremija 10:10.) Jehoova on ka kõigi elusolendite looja. Taevased vaimolendid laususid talle: „Sina oled loonud kõik, sinu tahtel on kõik olemasollu tulnud ja loodud.” (Ilmutus 4:11.) Ning kuningas Taavet ütles kiituslaulus Jumalale: „Sinu juures on eluallikas.” (Laul 36:9.) Jah, elu on Jumala kingitus.

2. Kuidas Jumal meie elu alal hoiab?

² Jehoova on ka elu alalhoidja. (Apostlite teod 17:28.) Tema on andnud meile toidu, vee ja õhu ning valmistanud maa, millel elame. (Loe Apostlite teod 14:15–17.) Sealjuures on ta teinud kõik selleks, et võiksime elu nautida. Kuid täisväärtuslikku elu saame elada üksnes siis, kui õpime tundma ja täidame Jumala seadusi. (Jesaja 48:17, 18.)

3. Kuidas Jumal suhtus Aabeli tapmisse?

³ Jumal tahab, et me austaksime nii enda kui ka teiste elu. Näiteks kui Aadama ja Eeva poeg Kain vihastus oma noorema venna Aabeli peale, hoiatas Jehoova Kaini, et viha võib viia tõsise patuni. Kain aga ei võtnud seda  hoiatust kuulda, vaid „tungis ... oma vennale Aabelile kallale ja tappis ta”. (1. Moosese 4:3–8.) Jehoova karistas Kaini venna mõrva eest. (1. Moosese 4:9–11.)

4. Kuidas rõhutas Jumal Moosese seaduse kaudu õiget vaadet elule?

⁴ Paar tuhat aastat hiljem andis Jehoova Iisraeli rahvale seadused, mis pidid aitama iisraellastel teenida Jumalat talle meelepärasel viisil. Kuna selle seadustekogu vahendajaks oli prohvet Mooses, on seda nimetatud ka Moosese seaduseks. Selles oli käsk „Sa ei tohi tappa”. (5. Moosese 5:17.) Iisraellased pidid mõistma, et inimelu on Jumala silmis kallis ning et neilgi tuleb kaasinimeste elu väärtuslikuks pidada.

5. Kuidas peaksime suhtuma aborti?

⁵ Kuidas on lood veel sündimata lapse eluga? Moosese seaduse järgi oli emaihus oleva lapse tapmine süütegu. Jah, isegi loote elu on Jehoova silmis kallihinnaline. (Loe 2. Moosese 21:22, 23; Laul 127:3.) See tähendab, et aborti teha on vale.

6. Miks me ei tohiks oma ligimest vihata?

⁶ Austus elu vastu tähendab ka õiget suhtumist kaasinimestesse. Piibel ütleb: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrtsukas ja te teate, et ükski mõrtsukas ei saa igavest elu.” (1. Johannese 3:15.) Kui tahame igavest elu, tuleb meil oma südamest välja juurida igasugune viha oma ligimese vastu, sest viha on enamiku vägivallategude peamine ajend. (1. Johannese 3:11, 12.) On tähtis õppida kaasinimesi armastama.

7. Millistest harjumustest ilmneb austuse puudumine elu vastu?

⁷ Kuidas me saame ilmutada austust enda elu vastu? Kuigi inimesed üldiselt ei taha surra, seavad mõned oma elu ohtu lihtsalt naudingu nimel. Näiteks paljud pruugivad tubakat, nuusutavad toksilisi aineid või tarbivad uimasteid. Selliste ainete tarvitamine kahjustab  organismi ja põhjustab sageli isegi surma. Inimene, kes midagi sellist teeb, ei pea elu pühaks. Need teod on Jumala silmis ebapuhtad. (Loe Roomlastele 6:19; 12:1; 2. Korintlastele 7:1.) Kes tahab olla Jumalale meelepärane, peab niisugustest harjumustest võitu saama. See võib küll väga raske olla, kuid Jehoova on valmis aitama. Ta hindab pingutusi, mida me teeme selleks, et käia oma eluga ümber nagu kallihinnalise kingiga.

8. Miks peaksime pöörama tähelepanu ohutusele?

⁸ Austus elu vastu ajendab meid alati pöörama tähelepanu ohutusele. Me ei taha olla ettevaatamatud ega lihtsalt naudingu või põnevuse pärast eluga riskida. Me väldime ohtlikku sõidustiili ega tegele vägivaldsete ja riskantsete spordialadega. (Laul 11:5.) Jumala seadus muistsele Iisraelile ütles: „Kui sa ehitad uue maja [lameda katusega], siis tee selle katusele rinnatis, et sa ei tooks oma pere peale veresüüd, kui keegi peaks sealt alla kukkuma.” (5. Moosese 22:8.) Kooskõlas selles seaduses ilmneva põhimõttega tuleks meil hoida näiteks kodutrepp heas korras, et keegi sellel ei komistaks, kukuks ega saaks viga. Autoomanikud peaksid hoolitsema selle eest, et nende autoga oleks turvaline sõita. Meie kodu ja auto ei tohiks kujutada ohtu ei meile endile ega kellelegi teisele.

9. Kuidas me kohtleme loomi, kui austame elu?

⁹ Mida öelda loomade elu kohta? Ka nende elu on Loojale püha. Jumal lubab loomi tappa toidu ja kehakatte hankimiseks või kui loom kujutab ohtu inimese elule. (1. Moosese 3:21; 9:3; 2. Moosese 21:28.) Kuid loomi julmalt kohelda või lihtsalt hasardist tappa on vale ning äärmiselt lugupidamatu elu pühaduse vastu. (Õpetussõnad 12:10.)

10. Kuidas on Jumal näidanud seost elu ja vere vahel?

¹⁰ Jehoova ütles Kainile, kui see oli mõrvanud oma venna Aabeli: „Kuula, su venna veri kisendab maa pealt minu poole!” (1. Moosese 4:10.) Rääkides Aabeli verest, pidas Jumal silmas Aabeli elu. Kain oli võtnud Aabelilt elu ning pidi saama selle eest karistuse. Aabeli veri ehk elu otsekui kisendas Jehoova poole, et õiglus jalule seataks. Elu ja vere seos ilmnes ka pärast Noa päevil toimunud veeuputust. Enne veeuputust sõid inimesed ainult puu- ja köögivilju, teravilju, pähkleid jms. Pärast veeuputust aga ütles Jehoova Noale ja tema poegadele: „Kõik elavad loomad olgu teile toiduks.” Kuid Jumal seadis sellise piirangu: „Te ei tohi süüa liha koos verega, see tähendab eluga.” (1. Moosese 1:29; 9:3, 4.) On selge, et Jehoova silmis on elu ja veri omavahel väga tihedalt seotud.

11. Millise veretarvituse on Jumal alates Noa päevist keelanud?

¹¹ Me saame väljendada austust vere vastu sellega, et me ei söö verd. Iisraelile antud seaduses käskis Jehoova: „Kui mõni iisraellane ... kütib metslooma või linnu, mida võib süüa, peab ta selle vere maha valama ja mullaga katma. ... Seetõttu ütlesin ma iisraellastele: „Te ei tohi süüa mitte ühegi elusolendi verd.”” (3. Moosese 17:13, 14.) Näeme, et Noale antud käsk mitte süüa loomaverd oli umbes 800 aastat hiljem endiselt jõus. Jehoova vaade oli ilmselge: tema teenijad võisid süüa loomade liha, kuid mitte verd. Veri tuli valada maapinnale – nõnda otsekui tagastati tapetud looma elu Jumalale.

12. Milline esimesel sajandil püha vaimu kaudu antud käsk on tänapäevalgi jõus?

¹² Samasugune käsk on antud ka kristlastele. Apostlid ja teised, kes juhatasid Jeesuse järelkäijaid esimesel  sajandil, tulid kokku, et arutada, millistele käskudele peavad kõik kristliku koguduse liikmed kuuletuma. Nad jõudsid niisugusele järeldusele: „Püha vaim ja meie oleme otsustanud, et teie peale ei tohi panna muud koormat kui vaid selle, mis on hädavajalik: teil tuleb hoiduda ebajumalatele ohverdatust, verest, lämbunust [„st sellise looma lihast, kes on tapetud või surnud, ilma et temast oleks veri välja lastud”, allmärkus] ja hoorusest.” (Apostlite teod 15:28, 29; 21:25.) Seega peavad kristlased verest hoiduma. Jumala silmis on see sama oluline kui hoiduda ebajumalateenistusest ja seksuaalsest ebamoraalsusest.

13. Millise näite varal võiks selgitada, et käsk verest hoiduda käib ka vereülekannete kohta?

¹³ Kas käsk hoiduda verest käib ka vereülekannete kohta? Jah. Seda aitab selgitada järgmine näide. Oletame, et arst käsib patsiendil alkoholist hoiduda. Kas patsient täidaks seda käsku, kui ta küll alkoholi ei jooks, aga laseks seda otse veeni süstida? Muidugi mitte. Samuti tähendab verest hoidumine seda, et verd ei võeta mitte mingil moel oma kehasse. Seega, kui kristlane järgib käsku hoiduda verest, ei lase ta endale teha vereülekannet.

14., 15. Kuidas peaks kristlane reageerima, kui arstid ütlevad, et talle tuleb teha vereülekanne, ja miks just nii?

¹⁴ Kuidas on lugu siis, kui kristlane saab tõsiselt vigastada või vajab ulatuslikku operatsiooni? Arstid võivad öelda, et ilma vereülekandeta ta sureb. Muidugi mõista ei taha kristlane surra. Ta tahab elu kui Jumala andi säilitada ning nõustub muude ravimeetoditega, millega ei kaasne vere väärtarvitamist. Ta otsib sellist arstiabi ja nõustub saadaolevate vereülekande alternatiividega.

¹⁵ Kas kristlasel tasuks Jumala seadusest üle astuda  lihtsalt selleks, et praegusel maailmaajastul oma elupäevi pisut pikendada? Jeesus ütles: „Kes tahab oma elu päästa, kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.” (Matteuse 16:25.) Me ei taha surra. Aga kui püüaksime päästa oma praegust elu Jumala seadust rikkudes, satuksime ohtu jääda ilma igavesest elust. Seega on tark usaldada Jumala seadust ja olla veendunud, et kui peaksimegi mingil põhjusel surema, mõtleb Eluandja meile surnute ülestõusmise ajal ning annab kallihinnalise eluanni meile tagasi. (Johannese 5:28, 29; Heebrealastele 11:6.)

16. Milline kindel seisukoht on jumalateenijatel vere suhtes?

¹⁶ Tänapäeva ustavad jumalateenijad järgivad seoses verega otsusekindlalt Jehoova juhatust. Nad ei söö verd mitte mingil kujul. Nad ei tarvita seda ka meditsiinilistel põhjustel. * Nad on kindlad, et vere looja teab, mis on neile parim. Kas sina usud, et ta seda teab?

17. Milline oli muistses Iisraelis ainus Jehoovale meelepärane vere kasutamine?

¹⁷ Moosese seadus näitas selgelt, milline on ainus õige  veretarvitus. Jehoova andis vanaaja iisraellastele seoses nende jumalateenistusega korralduse: „Elusolendi elu on ta veres ja ma olen andnud selle teile altaril lepituse toimetamiseks teie eest, kuna veri lepitab.” (3. Moosese 17:11.) Kui iisraellased tegid pattu, pidid nad andestuse saamiseks tooma loomohvri, kelle verd pandi kogudusetelgi ja hilisemal ajal Jumala templi altarile. Ainus õige veretarvitus oli seotud selliste ohvritega.

18. Milliseid õnnistusi võime saada Jeesuse äravalatud vere kaudu?

¹⁸ Tõelised kristlased ei ole Moosese seaduse all ja seetõttu ei pea nad toimetama selliseid ohvritalitusi. (Heebrealastele 10:1.) Loomavere kasutamine altaril muistse Iisraeli päevil sümboliseeris Jumala poja Jeesus Kristuse kallihinnalist ohvrit. Nagu 5. peatükis räägiti, loobus Jeesus oma inimelust, lastes valada oma vere meie eest.  Seejärel läks ta taevasse ning esitas oma äravalatud vere väärtuse Jumalale ühe korra ja alatiseks. (Heebrealastele 9:11, 12.) Nii rajati alus meie pattude andestamiseks ning meile avanes võimalus saada igavene elu. (Matteuse 20:28; Johannese 3:16.) Vere selline kasutamine on osutunud väga tähtsaks. (1. Peetruse 1:18, 19.) Üksnes siis, kui meil on usku Jeesuse äravalatud vere väärtusesse, võime saada pääste.

19. Mida me peame tegema, et olla puhtad kõikide verest?

¹⁹ Meil on põhjust olla Jehoovale väga tänulikud, et ta on kinkinud meile elu. Tänutunne ajendab meid rääkima ka teistele sellest, et nad võivad Jeesuse ohvrisse uskudes igavese elu saada. Kui hoolime kaasinimeste elust, nagu Jumal seda teeb, siis jagame seda sõnumit innu ja entusiasmiga. (Loe Hesekiel 3:17–21.) Seda kohustust hoolikalt täites võime öelda nagu apostel Paulus: „Ma olen puhas kõikide verest, sest ma pole teile Jumala tahtest midagi rääkimata jätnud.” (Apostlite teod 20:26, 27.) Rääkida inimestele Jumalast ja tema eesmärkidest on suurepärane viis väljendada oma sügavat austust elu ja vere vastu.