1., 2. Miks võib öelda, et on suur au Jumala poole pöörduda, ning miks on vaja teada, mida Piibel palvetamise kohta õpetab?

VÕRRELDES ääretu universumiga on maakera tibatilluke. „Maa ja taeva loojale” Jehoovale on rahvad otsekui tilk ämbris. (Laul 115:15; Jesaja 40:15.) Siiski ütleb Piibel: „Jehoova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda siiralt appi hüüavad. Ta täidab nende soovid, kes teda kardavad, ta kuulab nende appihüüdu.” (Laul 145:18, 19.) Mõtle sellele: kõikvõimas Looja on meile lähedal ja võtab meid kuulda, kui me teda siiralt appi hüüame! On tõesti suur au palves Jumala poole pöörduda.

² Kui tahame, et Jehoova meie palveid kuulaks, peame palvetama talle meelepärasel viisil. Järelikult on vaja teada, mida Piibel palvetamise kohta õpetab. See on tähtis teema, sest palvetamine aitab meil Jehoovaga lähedasemaks saada.

3. Milline on üks tähtis põhjus Jehoova poole palvetamiseks?

³ Üks tähtis põhjus Jehoova poole palvetamiseks on see, et ta ise kutsub meid seda tegema. Pühakiri ergutab:  „Ärge muretsege millegi pärast, vaid andke Jumalale palve ja anumisega teada kõik, mida te vajate, väljendades ka tänu. Ja Jumala rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata, kaitseb teie südant ja mõtteid Kristus Jeesuse kaudu.” (Filiplastele 4:6, 7.) Kindlasti pole meil põhjust ignoreerida seda lahket kutset, mille esitab universumi kõrgeim valitseja!

4. Kuidas aitab korrapärane palvetamine meil saada Jehoovaga lähedasemaks?

⁴ Teine põhjus palvetamiseks on see, et korrapäraselt Jehoovaga rääkides saame temaga lähedasemaks. Tõelised sõbrad ei suhtle üksteisega ainult siis, kui neil on midagi vaja. Head sõbrad on teineteisest huvitatud ning nende sõprus tugevneb, kui nad räägivad avameelselt oma mõtetest, tunnetest ja muredest. Mis puutub suhetesse Jumal Jehoovaga, on olukord paljuski sarnane. Selle raamatu abiga oled saanud juba hulga teadmisi selle kohta, mida Piibel räägib Jehoovast, tema omadustest ja eesmärkidest. Sa oled õppinud teda tundma kui reaalset isikut. Palve kaudu on sul  võimalik rääkida oma taevasele isale enda mõtetest ja sisimatest tunnetest. Kui sa seda teed, saad Jehoovaga lähedasemaks. (Jaakobuse 4:8.)

5. Mis näitab, et Jehoova ei kuula kõiki palveid?

⁵ Kas Jehoova kuulab kõiki palveid? Pane tähele, mida ta ütles mässumeelsetele iisraellastele prohvet Jesaja päevil: „Kuigi te palju palvetate, ei kuula ma teid. Teie käed on täis verd.” (Jesaja 1:15.) Niisiis võib Jumal inimese teguviiside tõttu tema palveid mitte kuulata. Kui soovime, et Jumal meie palveid kuulda võtaks, peame arvestama teatud tingimustega.

6. Mis tingimusel Jumal meie palveid kuulab ning mida see meilt nõuab?

⁶ Üks tähtis tingimus on usk. (Loe Markuse 11:24.) Apostel Paulus kirjutas: „Ilma usuta on võimatu Jumalale meelepärane olla, sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et ta on olemas ja et ta annab tasu neile, kes teda tõsimeeli otsivad.” (Heebrealastele 11:6.) Tõeline usk on midagi enamat kui teadmine, et Jumal on olemas ning et ta kuulab palveid ja vastab neile. Usu ehtsus ilmneb tegudest. Usk peaks olema selgelt näha kogu meie eluviisist. (Jaakobuse 2:26.)

7. a) Miks peaksime Jehoovaga rääkima aupaklikult? b) Kuidas ilmneb meie palvetamisest, et oleme alandlikud ja siirad?

⁷ Lisaks sellele ootab Jehoova, et need, kes tema poole palvetavad, teeksid seda alandlikult ja siiralt. Kas pole meil küllaga põhjusi Jehoovaga rääkides alandlikud olla? Kui inimestel on võimalus kõnelda kuninga või presidendiga, teevad nad seda üldjuhul lugupidavalt, tunnustades riigipea kõrget positsiooni. Kui palju  enam siis peaksime olema aupaklikud Jehoova poole pöördudes. (Laul 138:6.) Ta on „kõikvõimas Jumal”. (1. Moosese 17:1.) Meie palvetamisest peaks ilmnema, et tunnustame oma madalamat seisundit tema ees. Selline alandlikkus ajendab meid palvetama siirast südamest ja vältima masinlikke, kindlakskujunenud palveid. (Matteuse 6:7, 8.)

8. Kuidas me saame tegutseda kooskõlas oma palvetega?

⁸ Veel üks tingimus on tegutseda kooskõlas oma palvetega. Jehoova ootab, et teeksime kõik endast oleneva selle saavutamiseks, mille eest me palvetame. Näiteks, kui palume „anna meile meie tänase päeva leib”, peame tublisti tegema ükskõik millist sobivat tööd, mida meil õnnestub leida. (Matteuse 6:11; 2. Tessalooniklastele 3:10.) Kui palume abi mingi nõrkuse võitmiseks, peame hoolega vältima kiusatust tekitavaid olukordi. (Koloslastele 3:5.) Lisaks neile põhitingimustele tuleb palvetamise kohta teada veel mõningaid asju.

9. Kelle poole ja kelle kaudu tuleb palvetada?

⁹ Kelle poole tuleks palvetada? Kui Jeesus õpetas oma järelkäijaid palvetama, pöördus ta Jumala poole sõnadega „meie Isa, kes sa oled taevas”. (Matteuse 6:9.) Sellest näeme, et palved tuleb esitada üksnes Jumal Jehoovale. Seejuures ootab Jehoova, et tunnustaksime tema ainusündinud poja Jeesus Kristuse positsiooni. Nagu 5. peatükis öeldi, saatis Jumal Jeesuse maa peale andma ennast lunaks, et päästa meid patust ja surmast. (Johannese 3:16; Roomlastele 5:12.) Jeesus on määratud ülempreestriks ja kohtumõistjaks. (Johannese 5:22;  Heebrealastele 6:20.) Seepärast käsib pühakiri meil esitada oma palved Jeesuse kaudu. Jeesus ise ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Johannese 14:6.) Kui tahame, et meie palveid kuulda võetaks, tuleb need esitada ainult Jehoovale tema poja kaudu.

10. Millest võib järeldada, et palvetama ei pea mingis kindlas asendis?

¹⁰ Kas palvetama peab mingis kindlas asendis? Ei. Jehoova ei nõua meilt mingit kindlat käte ega keha asendit. Piibel õpetab, et Jumalale meelepäraselt võib palvetada erinevates asendites, nagu näiteks istudes, kummardudes, põlvitades või seistes. (1. Ajaraamat 17:16; Nehemja 8:6; Taaniel 6:10; Markuse 11:25.) Tähtis pole mitte eriline asend, mida teised võiksid näha, vaid õige südameseisund. Me võime oma päevatoimetusi tehes või hädaolukorda sattudes alati vaikselt palvetada, ükskõik kus me parasjagu ei viibi. Kõrvalolijad ei pruugi selliseid palveid tähelegi panna, aga Jehoova kuuleb meid. (Nehemja 2:1–6.)

11. Millised on mõningad isiklikud asjad, mille eest me võime palvetada?

¹¹ Mille eest võib palvetada? Piibel selgitab: „Kui me palume Jumalalt midagi kooskõlas tema tahtega, siis ta kuulab meid.” (1. Johannese 5:14.) Seega võime palvetada kõige eest, mis on kooskõlas Jumala tahtega. Kas tema tahe on, et palvetaksime isiklike murede pärast? Kindlasti. Jehoova poole palvetamine on paljuski nagu lähedase sõbraga rääkimine. Me võime rääkida temaga avameelselt, oma südame tema ette välja valada. (Laul 62:8.) Me peaksime paluma Jumalalt tema püha vaimu, kuna see aitab meil õigesti käituda. (Luuka 11:13.) Võime paluda ka juhatust tarkade otsuste tegemiseks  ning jõudu raskustega toimetulekuks. (Jaakobuse 1:5.) Kui patustame, peaksime Kristuse ohvri alusel andestust paluma. (Efeslastele 1:3, 7.) Samas ei peaks isiklikud asjad moodustama kogu meie palvete sisu. Võiksime palvetada ka teiste inimeste eest – pereliikmete ja usukaaslaste eest. (Apostlite teod 12:5; Koloslastele 4:12.)

12. Mis peaks olema meie palvetes esmatähtsal kohal?

¹² Jehoovat puudutavad asjad peaksid meie palvetes esmatähtsad olema. Meil on küllaga põhjusi teda headuse eest südamest kiita ja tänada. (1. Ajaraamat 29:10–13.) Piiblikohas Matteuse 6:9–13 on kirjas näidispalve. (Loe.) Jeesus õpetas oma jüngreid paluma, et Jumala nimi saaks pühitsetud, see tähendab, et seda peetaks pühaks. Järgmisena palus ta, et Jumala kuningriik tuleks ja tema tahe sünniks ka maa peal, nagu see sünnib taevas. Alles pärast neid tähtsaid mõtteid, mis on seotud Jehoovaga, pööras Jeesus tähelepanu isiklikele asjadele. Kui me samamoodi seame Jumala oma palvetes tähtsaimale kohale, näitame, et me pole huvitatud ainult enese heaolust.

13. Mida näitab pühakiri selle kohta, kui pikad palved on Jumalale meelepärased?

¹³ Kui pikalt peaks palvetama? Piibel ei sea ei isiklike ega ühispalvete pikkusele mingeid piiranguid. Need võivad ulatuda lühikesest söögipalvest kuni pika isikliku palveni, milles valame oma südame Jehoova ette välja. (1. Saamueli 1:12, 15.) Samas mõistis Jeesus hukka ennasttäis vagatsejad, kes lugesid silmakirjaks pikki palveid. (Luuka 20:46, 47.) Sellised palved ei avalda Jehoovale mingit muljet. Tähtis on palvetada südamest. Seega oleneb palve pikkus oludest ja vajadustest.

14. Mida mõeldakse Piiblis üleskutsega olla „püsivad palves” ja mis on selles julgustavat?

 ¹⁴ Kui tihti tuleks palvetada? Piibel ergutab: „Olge püsivad palves” ja „Palvetage lakkamata.” (Roomlastele 12:12; 1. Tessalooniklastele 5:17.) Need ütlused ei tähenda sugugi seda, et peaksime terve päeva palvetades mööda saatma. Pigem innustavad need piiblikohad tegema palvetamise harjumuseks, tänama Jehoovat alati tema headuse eest ning otsima järjekindlalt tema käest juhatust, lohutust ja jõudu. Kas pole julgustav teada, et Jehoova pole palvete pikkusele ja sagedusele mingeid piiranguid seadnud? Kui mõistame, et palvetamine on suur au, siis leiame palju võimalusi oma taevase isa poole pöördumiseks.

15. Miks peaksime ütlema „aamen” nii isiklike kui ka ühispalvete lõpus?

¹⁵ Miks on vaja palve lõpus öelda „aamen”? Sõna „aamen” tähendab „olgu nii”, „nii sündigu”. Pühakiri näitab, et on kohane öelda „aamen” nii isikliku kui ka ühispalve lõpus. (1. Ajaraamat 16:36; Laul 41:13.) Öeldes „aamen” isikliku palve lõpus, kinnitame, et mõtlesime öeldut siiralt. Kui ütleme „aamen” kas mõttes või häälega kellegi teise öeldud palve lõpus, väljendame nõusolekut kõlanud mõtetega. (1. Korintlastele 14:16.)

16. Milles me võime seoses palvega kindlad olla?

¹⁶ Kas Jehoova tõesti vastab palvetele? Selles pole kahtlustki. Meil on kindel alus uskuda, et Jumal, kes kuulab palvet, vastab miljonite inimeste siirastele palvetele. (Laul 65:2.) Jehoova võib vastata meie palvetele mitmel moel.

17. Miks võib öelda, et Jumal vastab meie palvetele oma inglite ja maiste teenijate kaudu?

 ¹⁷ Jehoova võib vastata palvetele oma inglite ja maiste teenijate kaudu. (Heebrealastele 1:13, 14.) On palju juhtumeid, kuidas inimesed on Piibli mõistmiseks Jumalalt abi palunud ja seejärel peatselt kohtunud mõne Jehoova teenijaga. Need lood kinnitavad, et inglid juhivad kuningriigi kuulutustööd. (Ilmutus 14:6.) Raskel ajal esitatud palvetele võib Jehoova vastata sellega,  et ajendab mõnd kristlast meile appi tulema. (Õpetussõnad 12:25; Jaakobuse 2:16.)

18. Kuidas vastab Jehoova meie palvetele püha vaimu ja Piibli kaudu?

¹⁸ Jehoova kasutab oma teenijate palvetele vastamiseks ka püha vaimu ja oma sõna Piiblit. Kui oleme katsumustes, võib ta vastuseks meie abipalvetele anda oma püha vaimu kaudu meile juhatust ja jõudu. (2. Korintlastele 4:7.) Kui palume Jumalalt juhatust, leiame tihti vastuse Piiblist, mille kaudu Jehoova aitab meil tarku otsuseid langetada. Tarvilikke kirjakohti võime leida, uurides Piiblit ja lugedes kristlikke väljaandeid, nagu näiteks see raamat. Vajalikke pühakirja mõtteid võime saada ka koosolekutel või vestluses osavõtliku kogudusevanemaga. (Galaatlastele 6:1.)

19. Mida tasuks pidada meeles siis, kui tundub, et palvele ei tule vastust?

¹⁹ Kui Jehoova ei vasta meie palvetele kohe, pole küsimus kunagi selles, et ta ei suudaks neid täita. Pidagem meeles, et Jehoova vastab palvetele kooskõlas oma tahtega ning omal ajal. Ta teab meie vajadusi ja seda, kuidas nende eest hoolitseda, palju paremini kui me ise. Sageli laseb ta meil mingi asja eest järjekindlalt paluda.  (Luuka 11:5–10.) Sellise püsivusega näitame Jumalale, et meie soov on tugev ja usk tõeline. Mõnikord võib Jehoova vastata meie palvetele nii, et me ei märkagi seda. Näiteks kui palume mingi katsumuse pärast, ei pruugi ta vastata mitte sellega, et võtab meilt katsumuse ära, vaid võib hoopis anda meile jõudu seda taluda. (Loe Filiplastele 4:13.)

20. Miks peaksime kasutama auväärset võimalust palvetada?

²⁰ Kas pole meil põhjust olla tänulikud, et meie ääretu universumi looja on ligi kõigile, kes teda õigel viisil appi hüüavad? (Loe Laul 145:18.) Kasutagem siis meile antud auväärset võimalust Jehoova poole palvetada. Nii võime rõõmuga kogeda, kuidas saame aina lähedasemaks Jumalaga, kes kuulab palvet.