16. PEATÜKK

Kas sellist kaotusvalu tunda on normaalne?

Ehkki selles peatükis käsitletakse konkreetselt vanema surma, kehtivad need põhimõtted ka juhul, kui on surnud mõni muu pereliige või lähedane sõber.

”Pärast ema surma valdas mind täielik tühjus- ja segadustunne. Ema oli see, kes hoidis peret koos.” (Karyn)

ELUS on vähe asju, mis mõjuks rängemalt kui isa või ema surm. Sind võivad enda alla matta mitmesugused senitundmatud emotsioonid. Brian, kes oli 13-aastane, kui ta isa südamerabanduse tagajärjel suri, ütleb: ”Õhtul, mil saime sellest teada, me muudkui nutsime ja kallistasime üksteist.” Natalie, kes oli kümnene, kui tema isa vähki suri,  meenutab: ”Ma ei osanud midagi tunda. Ja ma ei tundnudki mitte midagi. Mu hinges haigutas tühjus.”

Surm mõjub inimestele erinevalt. Piibel ütleb, et igaühel on ”oma häda ja valu” (2. Ajaraamat 6:29, meie kursiiv). Seda meeles pidades võta hetk aega, et mõelda, kuidas on ema või isa surm sulle mõjunud. Kirjelda allpool, 1) kuidas sa end tundsid, kui said oma vanema surmast teada, ning 2) kuidas sa tunned ennast praegu. *

1. ․․․․․

2. ․․․․․

Võib-olla on su vastustest näha, et sinu tunded on vähemalt mõnevõrra vaibunud. See on normaalne. See ei tähenda, et oled oma vanema unustanud. Võib ka olla, et su esmased tunded pole siiani kadunud ja on isegi tugevamaks muutunud. Vahest tabab kurbus sind  lainetena, mis tõusevad ja vajuvad ning siis ootamatuil hetkil vastu kallast tormavad. Ka see on normaalne, isegi kui seda juhtub aastaid pärast ema või isa surma. Küsimus seisneb selles, kuidas leinaga toime tulla, ükskõik mil moel sa ka ei kannataks.

Ära hoia pisaraid tagasi! Nutmine kergendab kaotusvalu. Ometi võid tunda end nagu Alicia, kes oli 19-aastane, kui ta ema suri. Ta ütleb: ”Ma arvasin, et kui näitan oma kurbust liiga palju välja, jääb teistele mulje, justkui oleks mul vähe usku.” Aga mõtle järgnevale: Jeesus Kristus oli täiuslik inimene, kellel oli tugev usk Jumalasse. Siiski ta ”silmist voolasid pisarad”, kui ta nägi neid, kes olid leinas tema kalli sõbra Laatsaruse surma pärast (Johannese 11:35). Seega ära karda lasta pisaratel voolata. See ei näita, et su usk on nõrk! Alicia lisab: ”Lõpuks ma nutsin. Nutsin palju ja iga päev.” *

Ära süüdista end. ”Läksin igal õhtul enne magamaminekut ema tuppa ja andsin talle  musi,” räägib Karyn, kes oli 13-aastane, kui ta ema suri. ”Ühel õhtul jäi mul see tegemata. Järgmisel hommikul oli ema surnud. Nii ebaloogiline, kui see ka ei tundu, tunnen end süüdi, et ma sel õhtul tema juures ei käinud ning et see kõik järgmisel hommikul juhtus. Kuna isa pidi minema ärireisile, tuli meil õega ema eest hoolitseda. Meie aga magasime hommikul kaua. Kui ma ema tuppa läksin, ei hinganud ta enam. Tundsin end kohutavalt, sest isa lahkudes oli temaga veel kõik korras!”

Võib-olla tunned sa nagu Karyn mõningast süütunnet tegemata jäetud asjade pärast. Sa võid end koguni piinata mõttega ”kui ma vaid ...”. ”Kui ma vaid oleks isale rohkem peale käinud, et ta arsti juurde läheks.” ”Kui ma vaid oleks ema varem vaatama läinud.” Kui sind vaevavad sellised mõtted, pea meeles, et on normaalne tunda kahetsust asjade pärast, mida oleksid soovinud teisiti teha. On täiesti kindel, et sa oleksidki teinud asju teisiti, kui oleksid teadnud, mis juhtub. Aga sa ju ei teadnud. Seega ei ole sul põhjust tunda end süüdi. Sina ei ole oma vanema surmas süüdi! *

Räägi oma tunnetest. Õpetussõnad 12:25 ütleb: ”Hea  sõna teeb ... rõõmu!” Kui peidad tunded enda sisse, on väga raske leinaga toime tulla. Samas kui räägid oma tunnetest kellegagi, keda sa usaldad, annab see võimaluse kuulda häid julgustavaid sõnu ajal, mil vajad neid kõige enam.

Palveta Jumala poole. Kui ’valad välja oma südame’ Jehoova Jumala ette palves, tunned end tõenäoliselt märksa paremini (Laul 62:9). See ei ole lihtsalt mingi teraapia. Palves pöördud sa ”kogu lohutuse Jumala” poole, ”kes lohutab meid kõigis meie raskustes” (2. Korintlastele 1:3, 4). Üks viis, kuidas Jumal meid trööstib, on tema Sõna Piibel (Roomlastele 15:4). Miks mitte hoida käepärast nimekirja piiblisalmidest, mis sind lohutavad? *

Lein ei kao üleöö. Ent Piibel pakub lohutust, sest kinnitab meile, et Jumala tõotatud uues maailmas ”surma ei ole enam ega leinamist ega hädakisa ega valu ei ole enam” (Ilmutus 21:3, 4). Selliste tõotuste üle mõtisklemine võib aidata ka sinul vanema kaotusega toime tulla.

[Allmärkused]

VÕTMEKIRJAKOHT

”[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega hädakisa ega valu ei ole enam. Endised asjad on möödunud.” (Ilmutus 21:4)

IDEE

Pea päevikut. Kui kirjutad üles oma mõtted kadunud vanema kohta, võib see leinaga toimetulekul suureks abiks olla.

KAS TEADSID ...?

Pisarad pole nõrkuse märk. Isegi sellised tugevad mehed nagu Aabraham, Joosep ja Taavet nutsid, kui nad leinasid (1. Moosese 23:2; 50:1; 2. Saamueli 1:11, 12; 19:1).

TEGEVUSPLAAN!

Kui lein muutub väljakannatamatuks, siis ma ․․․․․

Tahan selle teema kohta oma emalt või isalt küsida: ․․․․․

MIDA SINA ARVAD?

● Miks on hea mõelda meeldivatele mälestustele kadunud vanemast?

● Miks aitab oma mõtete kirjapanemine leinaga toime tulla?

[Väljavõte lk 112]

”Ma hoidsin kõiki tundeid enda sees. Nendest rääkimine oleks mulle paremini mõjunud, see oleks mu leina leevendanud.” (David)

 [Kast/pilt lk 113]

CHANTELLE

”Isa oli umbes viis aastat haige olnud ning tema tervis läks üha halvemaks. Olin 16-aastane, kui ta endalt elu võttis. Pärast isa surma hoidis ema mind ja mu vanemat venda kõigega kursis. Ta isegi laskis meil matustega seotud asjus kaasa rääkida. Nii oli meil kergem. Usun, et lapsed ei taha, et nende eest midagi varjataks, eriti veel niisugustes suurtes asjades. Ajapikku suutsin isa surmast juba vabalt rääkida. Alati, kui nutt peale kippus, lihtsalt läksin kuhugi või otsisin mõne sõbra üles ja nutsin. Minu nõuanne oleks, et kui tahad rääkida, siis pöördu pere ja sõprade poole. Tee mida iganes, mis aitab sul leina kanda.”

[Kast/pilt lk 113, 114]

LEAH

”Kui olin 19-aastane, oli emal raskekujuline insult ja kolm aastat hiljem ta suri. Pärast tema surma tundsin, et pean olema tugev. Kindlasti oleks isal veel raskem olnud, kui ma oleksin liimist lahti läinud. Kui ma väike olin, oli ema alati minu kõrval, olin ma siis haige või tundsin  end halvasti. Mäletan tema käepuudutust, kui ta katsus, ega mul palavikku pole. Aeg-ajalt tunnen temast teravalt puudust. Kipun oma tundeid sügavale enda sisse matma ja see pole hea. Seepärast vaatan vahel fotosid, et nutma hakata. Ka sõpradega rääkimisest on abi. Piibel tõotab, et surnud äratatakse üles paradiisliku maa peale (Johannese 5:28, 29). Kui koondan oma mõtted lootusele näha taas oma ema — ja sellele, mida mul on vaja teha, et ise paradiisis olla —, on leinavalu väiksem.”

[Kast/pilt lk 114]

BETHANY

”Soovin, et mäletaksin end isale ütlevat: ”Ma armastan sind.” Kindlasti ütlesin neid sõnu, kuid ma lihtsalt ei mäleta seda. Aga ma tahaksin sellist mälestust. Olin kõigest viiene, kui ta suri. Isa sai une pealt ajurabanduse ja ta viidi kiiresti haiglasse. Kui ma hommikul üles tõusin, kuulsin, et isa on surnud. Hiljem häiris mind see, kui teised isast rääkisid, kuid millalgi hakkasid mulle meeldima lood, mida temast kuulsin, sest nende kaudu olen saanud teda paremini tundma õppida. Soovitan igaühele, kes on oma vanema kaotanud, et ta peaks kalliks igat hetke, mis tal isa või emaga oli, ja kirjutaks oma mälestused üles, nii ei lähe need meelest. Samuti soovitaksin tal tugevdada oma usku, et ta võiks olla Jumala uues maailmas, kui ta vanem üles äratatakse.”

 [Kast lk 116]

Tööleht

Kirjuta oma mõtetest

Pane kirja meeldivaid mälestusi oma vanemast. ․․․․․

Kirjuta, mida sooviksid oma vanemale öelda, kui ta veel elus oleks. ․․․․․

Kujutle, et sul on noorem õde või vend, kes tunneb end oma vanema surmas süüdi. Kirjuta, milliste sõnadega sa teda lohutaksid. (See võib aidata ka sul endal oma tunnetesse tasakaalukamalt suhtuda.) ․․․․․

Pane kirja kaks või kolm asja, mida sa sooviksid teada oma kadunud ema või isa kohta, ning siis tee oma vanemale ettepanek sellest rääkida. ․․․․․

Loe Apostlite teod 24:15. Kuidas aitab lootus, millest selles salmis räägitakse, sul vanema surmaga toime tulla? ․․․․․

[Pilt lk 115]

Kurbust võib võrrelda lainetega, mis ootamatuil hetkil vastu kallast tormavad