1.—3. Mille tunnistajaks oli Peetrus sel sündmusrohkel päeval olnud ja mida ta öösel tegi?

PEETRUS rõhus kogu keharaskusega aerule ja vaatas öösse. Kas talle ainult tundus nii või oli idataevas tõesti näha esimesi õrnu koidukiiri? Tema selja- ja õlalihased tulitasid pikast sõudmisest. Tuul, mis ta juustes rapsis, oli keerutanud Galilea merele raevuka lainetuse. Üksteise järel lõid lained pahinal vastu kalapaadi vööri, paisates kargeid veepritsmeid üle Peetruse pea. Ta jätkas sõudmist.

² Peetrus ja ta kaaslased olid Jeesusest kaldal lahkunud. Sel päeval olid nad näinud, kuidas ta toitis mõne leiva ja kalaga tuhandeid näljaseid. Seepeale püüdsid inimesed Jeesust kuningaks tõsta, kuid tema ei kavatsenud poliitikas osaleda. Samuti oli ta otsustanud oma järelkäijaid sellisest ahvatlusest säästa. Püüdes rahvahulkadest kõrvale hoida, oli ta käskinud oma jüngritel sõuda teisele kaldale, samas läks ta ise mäele üksi palvetama. (Mark. 6:35—45; loe Johannese 6:14—17.)

³ Kui jüngrid teele asusid, oli täiskuu kõrgel taevas. Nüüd laskus see juba tasapisi läände, kuid jüngrid olid vaid mõned kilomeetrid edasi liikunud. Rääkida oli peaaegu võimatu, sest sõudmine nõudis suurt pingutust ning tuul ja lained tegid kõva lärmi. Arvatavasti oli Peetrus süvenenud omaenda mõtteisse.

4. Miks tasub meil Peetrust eeskujuks võtta?

⁴ Kui palju tal küll mõtteainet oli! Peetrus oli olnud koos  Naatsareti Jeesusega rohkem kui kaks tegevusrohket aastat. Ta oli juba palju õppinud, kuid palju oli veel ka õppida. Peetrus oli valmis õppima võitlemist kahtluste ja hirmuga. See teeb temast meile suurepärase eeskuju. Uurigem, kuidas teda jäljendada.

5., 6. Milline oli Peetruse elu?

⁵ Küllap ei unustanud Peetrus iialgi päeva, mil ta kohtus Jeesusega. Tema vend Andreas teatas talle rabava uudise: „Me oleme leidnud Messia.” Sellest hetkest alates polnud Peetruse elu enam kunagi endine (Joh. 1:41).

⁶ Peetrus elas Kapernaumas, linnas, mis asus Galilea mereks hüütud järve kaldal. Koos oma venna Andrease ning Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega ajasid nad ühist kalaäri. Peetruse kodakondsete hulka kuulusid peale tema naise veel ka tema ämm ning Andreas. Nõudis kindlasti palju tööd, energiat ja leidlikkust, et peret kalapüügiga ära toita. Võib vaid kujutleda neid loendamatuid öid, mil nad pikki tunde tööd rabasid: viskasid võrgud kahe paadi vahele vette ning tõmbasid pardale igasugu kalu. Ka päevane töö polnud meelakkumine: kalad tuli sorteerida ja müüa, võrgud parandada ja puhastada.

7. Mida Peetrus Jeesuse kohta kuulis ja miks oli see põnev uudis?

⁷ Piiblis öeldakse, et Andreas oli Ristija Johannese jünger. Kindlasti kuulas Peetrus suure huviga, kui Andreas rääkis, millist sõnumit Johannes kuulutab. Ühel päeval nägi Andreas Johannest osutamas Naatsareti Jeesusele: „Vaata, see on Jumala Tall!” Andreasest sai kohe Jeesuse järgija ning ta rääkis õhinal ka Peetrusele põnevast uudisest, et Messias on saabunud (Joh. 1:35—40). Pärast Eedeni aias toimunud mässu, umbes 4000 aastat varem, oli Jumal tõotanud, et tuleb üks eriline isik, kes pakub inimestele tõelist lootust (1. Moos. 3:15). Ja nüüd kohtus Andreas ennustatud päästjaga, Messiaga! Peetruski tõttas tema juurde.

8. Mida tähendab nimi, mille Jeesus Peetrusele andis, ja miks ei pea mõned siiani seda nime sobivaks?

⁸ Kuni selle päevani tunti Peetrust kui Siimonit. Jeesus aga lausus teda nähes: „„Sina oled Siimon, Johannese poeg. Sinu nimeks saab Keefas” (mis on tõlgituna „Peetrus”)” (Joh. 1:42). „Keefas” tähendab „kivi” või „kalju”. Need Jeesuse sõnad olid  prohvetlikud. Ta nägi ette, et Peetrusest saab Kristuse järelkäijate keskel otsekui kalju: stabiilne, vastupidav ja usaldusväärne kristlane. Kas aga Peetrus ise suhtus endasse nii? Paistab, et ei. Ka mõned nüüdisajal evangeeliume lugevad inimesed ei pea teda stabiilseks ja usaldusväärseks. Nad ütlevad, et ta oli hoopis ebakindel, heitlik ja kõhklev.

9. Mida Jehoova ja tema poeg meis otsivad ning miks me peaksime usaldama nende vaatepunkti?

⁹ Muidugi olid Peetrusel omad vead ja need ei jäänud Jeesusele märkamata. Ent nagu tema isa Jehoova, otsis ka Jeesus inimestes alati head. Ta nägi, milleks Peetrus on võimeline, ja püüdis aidata tal häid omadusi esile tuua. Jehoova ja Jeesus otsivad head ka meis. Me ise ei pruugi enestes eriti palju head leida. Kuid meil tuleb usaldada Jehoovat ja Jeesust ning lasta neil end õpetada ja vormida nagu Peetrus. (Loe 1. Johannese 3:19, 20.)

10. Mille tunnistajaks Peetrus arvatavasti oli, ent millise otsuse ta sellest hoolimata tegi?

¹⁰ Peetrus läks arvatavasti Jeesusega mõneks ajaks kaasa järgnevale kuulutustööretkele. Tõenäoliselt nägi ta, kuidas Jeesus tegi oma esimese imeteo: muutis Kaana pulmapeol vee veiniks. Mis veelgi tähtsam, ta kuulis Jeesuse imelist ja lootusrikast sõnumit Jumala kuningriigist. Ometi otsustas ta kaluriameti juurde naasta. Mõne kuu pärast kohtus Jeesus Peetrusega taas. Sel korral kutsus ta Peetrust end kõikjal järgima: tegema sellest eluviisi.

11., 12. a) Milline väsitav öö oli Peetrusel seljataga? b) Mis küsimused võisid Peetrusel Jeesust kuulates meeles mõlkuda?

¹¹ Peetrusel oli seljataga väsitav öö. Ta oli oma kaaslastega korduvalt võrke järve heitnud, kuid ikka ja jälle neid tühjalt tagasi tõmmanud. Kahtlemata pani Peetrus mängu kõik oma kogemused ja leidlikkuse, üritades püüda kalu järve erinevatest kohtadest. Kindlasti soovis ta nagu paljud kalamehed, et võiks näha läbi mudase vee, kus kalaparved ujuvad, ja juhtida nad oma võrkudesse. Muidugi võisid sellised mõtted Peetruse tuska pigem suurendada. Talle polnud kalapüük ju meelelahutus: teised inimesed sõltusid temast. Lõpuks pöörduti tühje käsi randa tagasi, kuid veel tuli võrgud puhastada. Seega oli Peetrus Jeesuse tulles tööga hõivatud.

¹² Rahvamass tungles Jeesuse ümber, et kuulda igat tema  sõna. Seetõttu astus ta Peetruse paati ja palus kaldast veidi eemale sõuda. Üle vee kostis Jeesuse hääl selgelt ning ta hakkas rahvast õpetama. Peetrus kuulas teda pingsalt nagu kaldal olijadki. Ta ei väsinud kunagi kuulamast, kui Jeesus rääkis Jumala kuningriigist, mis oli tema kuulutustöö keskne teema. Milline au oleks aidata Kristusel levitada sellist lootusesõnumit üle maa! Kas see aga oleks mõistlik? Millest ta oma peret elataks? Võib-olla meenus Peetrusele taas möödunud pikk ja tulutu öö (Luuka 5:1—3).

13., 14. Millise ime Jeesus Peetruse heaks tegi ja kuidas Peetrus sellele reageeris?

¹³ Kui Jeesus lõpetas, lausus ta: „Sõua sinna, kus on sügav, ja laske oma võrgud püügiks vette.” Peetrus kõhkles. Ta ütles: „Õpetaja, me rassisime öö läbi ega saanud midagi, aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.” Ta oli ennist lõpetanud võrkude loputamise. Tõenäoliselt oli võrkude sisselaskmine viimane asi, mida ta sel hetkel teha tahtis, eriti veel nüüd, mil polnud enam püügiaeg. Siiski ta kuuletus ja andis ka oma kaaslastele teises paadis märku järgneda (Luuka 5:4, 5).

¹⁴ Võrke välja tõmmates tundis Peetrus ootamatut raskust. Üllatunult tõmbas ta kõvemini ning märkas võrgus siplemas tohutul hulgal kalu. Ta viipas palavikuliselt teisi appi. Peagi selgus, et kogu saak ei mahu ühte paati. Mehed täitsid mõlemad paadid, nii et need hakkasid liigsest raskusest vajuma, kuid kalu jäi veel ülegi. Peetrus oli hämmeldusest sõnatu. Ta oli varemgi näinud Kristust oma väge kasutamas, kuid seekord puudutas see teda isiklikult. Tema ees seisis mees, kes suutis panna kalad võrku ujuma! Peetrust valdas hirm. Ta langes põlvili ja ütles: „Mine ära minu juurest, Issand, sest ma olen patune mees.” Kuidas võis temasugune seltsida inimesega, kellel oli võim kasutada Jumala väge sellisel viisil? (Loe Luuka 5:6—9.)

15. Kuidas õpetas Jeesus Peetrusele, et tema kahtlused ja hirmud on asjatud?

¹⁵ Jeesus ütles talle lahkelt: „Ära enam karda. Nüüdsest peale hakkad sa püüdma elavaid inimesi” (Luuka 5:10, 11). Praegu polnud aeg kahelda ega karta. Peetruse mure selliste argiasjade  pärast nagu kalastamine oli asjatu, samuti hirm oma vigade ja puuduste pärast. Jeesusel tuli ära teha suur töö, mis puudutas inimkonna tulevikku. Ta teenis Jumalat, kes „annab palju andeks” (Jes. 55:7). Küll Jehoova hoolitseks Peetruse ja ta pere füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest (Matt. 6:33).

16. Kuidas reageerisid Peetrus, Jaakobus ja Johannes Jeesuse kutsele ning miks oli see nende elu parim otsus?

¹⁶ Peetrus otsustas kiiresti nagu ka Jaakobus ja Johannes. „Siis tõid nad paadid kaldale tagasi ja jätsid kõik maha ning järgnesid talle” (Luuka 5:11). Peetrus uskus Jeesusesse ja Jumalasse, kes oli ta läkitanud. Ta otsustas Jeesust järgida ja see oli tema elu parim otsus. Need, kes tänapäeval heidavad kahtlused ja hirmud kõrvale ning hakkavad Jumalat teenima, usuvad  samuti temasse. Jehoova peale tasub alati loota (Laul 22:5, 6).

17. Millised mälestused võisid kangastuda Peetrusele pärast paari Jeesusega koos oldud aastat?

¹⁷ Umbes kaks aastat pärast seda, kui Peetrus kohtas Jeesust, sõudis ta öösel tormisel Galilea merel, nagu alguses juttu oli. Muidugi me ei tea, millised mälestused talle kangastusid. Oli ju paljugi juhtunud: Jeesus oli Peetruse ämma terveks teinud, ta oli pidanud mäejutluse ja ta oli korduvalt oma õpetuste ja imetegudega kinnitanud, et ta on Jehoova valitu, Messias. Peetruse puudused, näiteks kalduvus tegutseda impulsiivselt hirmu ja kahtluste ajel, olid aja jooksul kindlasti leevenenud. Jeesus oli valinud Peetruse isegi oma 12 apostli hulka! Varsti selgus Peetrusele, et ta polnud oma hirmudest ja kahtlustest siiski täielikult võitu saanud.

18., 19. a) Kirjelda, mida Peetrus Galilea merel nägi. b) Kuidas täitis Jeesus Peetruse soovi?

¹⁸ Öösel neljanda vahikorra ajal, see on umbes kella kolmest päikesetõusuni, katkestas Peetrus järsku sõudmise ja ajas selja sirgu. Eemal lainetel liikus miski! Kas see oli vahuste laineharjade mäng kuuvalgel? Ei-ei, lainete moodi see polnud. See oli hoopis inimene! Ja see inimene kõndis vee peal! Tundus, nagu tuleks ta otse nende poole. Hirmunud jüngrid arvasid, et see on viirastus. Kuju ütles: „Olge julged, see olen mina. Ärge kartke!” See oli Jeesus (Matt. 14:25—28).

¹⁹ Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale.” Tema esmane reaktsioon oli väga julge. Põnevil sellest ainulaadsest imest, ihkas ta oma usule veel enam kinnitust. Ta soovis olla osaline selles imes. Jeesus viipas talle ja kutsus ta enda juurde. Peetrus roniski üle paadiääre lainetavatesse voogudesse. Võib vaid kujutleda, mida Peetrus tundis, kui ta seisis merepinnal ja tajus kindlat jalgealust. Rabatuna hakkas ta Jeesuse poole astuma. Ent peagi valdas teda hoopis teine tunne. (Loe Matteuse 14:29.)

20. a) Kuidas Peetruse tähelepanu hajus ja mis seejärel juhtus? b) Millised õpetlikud sõnad Jeesus Peetrusele lausus?

²⁰ Peetrus pidi täielikult keskenduma Jeesusele. Oli ju Jeesus see, kes Jehoova väe abil Peetrust pinnal hoidis. Ja Jeesus tegi seda, sest ta nägi Peetruse usku. Peetruse tähelepanu aga hajus. Me võime lugeda: „Tormi nähes lõi ta kartma.” Ta  vaatas vastu paati pekslevaid laineid, üles paiskuvaid pritsmeid ja vahtu ning sattus paanikasse. Tõenäoliselt kujutas ta ette, kuidas ta sellesse järve upub. Sedamööda, kuidas tema südames kasvas hirm, vähenes tema usk. Mees, keda nimetati kaljuks, kuna temas oli potentsiaali olla vankumatu, hakkas hääbuva usu pärast vajuma nagu kivi. Peetrus oli küll hea ujuja, kuid hetkel ta oma võimetele eriti ei lootnud. Ta hüüdis: „Issand, päästa mind!” Otsekohe haaras Jeesus tal käest ja tõmbas ta üles. Vee peal seistes ütles Jeesus talle väga õpetlikud sõnad: „Sa nõrgausuline, miks sa kahtlema lõid?” (Matt. 14:30, 31).

21. Miks on kahtlemine ohtlik ja kuidas selle vastu võidelda?

²¹ „Kahtlema lõid” — kui tabavalt öeldud. Kahtlustel võib olla hävitav jõud. Need võivad nõrgestada meie usku ning me võime vaimselt põhja minna. Kahtluste vastu tuleb jõuliselt võidelda. Kuidas? Keskendudes õigetele asjadele. Kui mõtleme pidevalt oma hirmudele, sellele, mis meid rusub või meie tähelepanu Jehoovalt ja tema pojalt kõrvale juhib, kasvavad meis kahtlused. Kui aga keskendume Jehoovale ja tema pojale — mida nad on teinud minevikus, mida nad teevad praegu ja mida nad hakkavad tegema tulevikus nende heaks, kes neid armastavad —, hoiame usku nõrgestavad kahtlused eemal.

22. Miks tasub jäljendada Peetruse usku?

²² Peetrus järgnes Jeesusele paati ja nägi tormi vaibuvat. Üle Galilea mere laotus vaikus. Peetrus ja ülejäänud jüngrid ütlesid Jeesusele: „Sina oled tõesti Jumala Poeg!” (Matt. 14:33). Sel koidikul keset järve olles tõusis Peetruse südames tänulaine. Ta mõistis, kui ülitähtis on vabaneda hirmust ja kahtlustest. Muidugi oli tal veel pikk tee kaljusarnase kristlaseni, keda Jeesus temas ette nägi. Ent ta oli otsustanud mitte alla anda, ta oli otsustanud usus kasvada. Kas sina oled sama otsusekindel? Küllap näed siis, et Peetruse usk väärib jäljendamist.