1., 2. a) Mida õnnestub usujuhtidel teha seoses kuulutustööga, aga kuidas reageerivad sellele apostlid? b) Miks apostlid ei kuuletu käsule lõpetada kuulutustöö?

 ON AASTA 33. Nädalatepühast pole kaua aega möödas. Kristlik kogudus Jeruusalemmas on vaid mõni nädal vana. Saatan näeb, et nüüd on paras aeg tegutseda. Ta tahab koguduse põrmustada, enne kui see tugevaks saab. Kärmelt manööverdab Saatan sündmusi nii, et usujuhid keelavad kuningriigi kuulutustöö. Apostlid aga kuulutavad julgelt edasi ning palju mehi ja naisi usub Isandasse ja saab jüngriks. (Ap. t. 4:18, 33; 5:14.)

² Raevunud vastased ründavad uuesti: seekord panevad nad kõik apostlid vangi. Kuid öösel avab Jehoova ingel vangla uksed ning päeva hakul on apostlid jälle kuulutamas. Nad võetakse uuesti kinni ning viiakse ülemate ette, kes panevad neile süüks, et nad rikuvad kuulutamist keelavat määrust. Apostlid vastavad neile julgelt: „Me peame kuuletuma eelkõige Jumalale, mitte inimestele.” Ülemad on maruvihased ja tahavad „apostlid ära tappa”. Sel otsustaval hetkel võtab sõna lugupeetud seaduseõpetaja Gamaaliel ning hoiatab ülemaid: „Olge ettevaatlikud ... jätke need mehed rahule.” Üllataval kombel võetaksegi tema nõu kuulda ning apostlid saadetakse minema. Mida need Jumalale ustavad mehed teevad? Kartmatult õpetavad ja kuulutavad nad „iga päev head sõnumit messias Jeesusest”. (Ap. t. 5:17–21, 27–42; Õpet. 21:1, 30.)

3., 4. a) Millist meetodit on Saatan juba kaua aega kasutanud Jumala rahva ründamiseks? b) Millest tuleb juttu selles ja kahes järgnevas peatükis?

³ See kohtuasi aastast 33 oli esimene kord, kui võimuesindajad ja usujuhid avaldasid kristlikule kogudusele vastupanu, ent see ei jäänud sugugi viimaseks. (Ap. t. 4:5–8; 16:20; 17:6, 7.) Ka meie päevil õhutab Saatan tõelise jumalateenimise vastaseid kannustama võimuesindajaid keelama meie kuulutustööd. Jumala rahva vastu on esitatud mitmesuguseid süüdistusi. Näiteks on väidetud, et me rikume avalikku korda, õhutame inimesi mässule või oleme kaubitsejad. Et end nende valesüüdistuste eest kaitsta, on  meie vennad pöördunud kohtu poole, kui selleks on olnud sobiv aeg. Milline on olnud tulemus? Kuidas mõjutavad aastakümneid tagasi langetatud kohtuotsused sind? Uurigem mõningaid kohtulahinguid ja vaadakem, kuidas on need aidanud „head sõnumit kaitsta ja selle kuulutamist seadustada”. (Filipl. 1:7.)

⁴ Selles peatükis pöörame tähelepanu sellele, kuidas me oleme kaitsnud oma õigust vabalt kuulutada. Järgmises kahes peatükis vaatame mõningaid kohtuasju, mis puudutavad meie soovi jääda maailmas erapooletuks ning elada Jumala kuningriigi normide järgi.

5. Miks arreteeriti 1930-ndate lõpus kuulutajaid ja mida otsustasid juhtivad vennad teha?

⁵ 1930-ndate lõpus tahtsid Ameerika Ühendriikides mitmed linnad ja osariigid, et Jehoova tunnistajad hangiksid kuulutamiseks ametliku loa. Meie vennad aga ei teinud seda. Luba võidakse ju tühistada ja nad leidsid, et ühelgi valitsusel pole õigust keelata kristlastel täitmast Jeesuse käsku kuulutada kuningriigisõnumit. (Mark. 13:10.) Selle tagajärjel arreteeriti sadu kuulutajaid. Vennad, kes organisatsiooni juhtisid, otsustasid pöörduda kohtu poole. Nad lootsid tõestada, et riik oli ebaseaduslikult piiranud Jehoova tunnistajate õigust oma usu järgi elada. 1938. aastal leidis aset üks vahejuhtum, mis viis pöördelise kohtuasjani. Mis täpsemalt juhtus?

6., 7. Mis juhtus perekond Cantwelliga?

⁶ Teisipäeva, 26. aprilli hommikul aastal 1938 läks 60-aastane Newton Cantwell koos oma naise Estheri ja poegade Henry, Russelli ja Jessega, kes kõik olid eripioneerid, Connecticuti osariigis asuvasse New Havenisse, et seal terve päev kuulutada. Õigupoolest olid nad valmis olema ära rohkem kui ühe päeva. Miks? Neid oli juba mitu korda arreteeritud ja nad mõistsid, et see võib uuesti juhtuda. See asjaolu aga ei kahandanud Cantwellide indu kuulutada kuningriigisõnumit. Nad saabusid New Havenisse kahe autoga. Newton juhtis perele kuuluvat autot, kus oli mitu kohvergrammofoni ja hulgaliselt piiblikirjandust, ning 22-aastane Henry juhtis valjuhäälditega autot. Nagu oligi karta, võttis politsei nad mõne tunni pärast vahi alla.

⁷ Esimesena arreteeriti 18-aastane Russell, seejärel Newton ja Esther. 16-aastane Jesse nägi eemalt, et politsei viib tema vanemad ja venna ära. Kuna Henry oli kuulutamas ühes teises linnajaos, jäi noor Jesse omapead. Sellest hoolimata võttis ta oma grammofoni ja jätkas kuulutamist. Kaks katoliku usku meest lubasid Jessel mängida plaati  vend Rutherfordi kõnega „Vaenlased”. Aga seda kuulates said nad nii vihaseks, et tahtsid Jesset lüüa. Jesse kõndis rahulikult nende juurest minema, kuid peagi peatas teda üks politseinik. Ka Jesse võeti vahi alla. Estherile süüdistust ei esitatud, küll aga Newtonile ja tema poegadele. Siiski said nad samal päeval kautsjoni vastu vabaks.

8. Miks mõistis kohus Jesse Cantwelli süüdi avaliku korra rikkumises?

⁸ Mõne kuu pärast, 1938. aasta septembris astus perekond Cantwell New Havenis kohtu ette. Newton, Russell ja Jesse mõisteti süüdi annetuste küsimises, ilma et neil oleks olnud selleks luba. Jesse mõisteti veel süüdi avaliku korra rikkumises ning see otsus jäi jõusse, kuigi pöörduti Connecticuti ülemkohtusse. Miks peeti teda avaliku korra rikkujaks? Sest kaks katoliku usku meest, kes olid tema grammofonilt kõnet kuulanud, tunnistasid kohtus, et kõne oli solvanud nende religiooni ja ärgitanud neis vihameelsust. Juhtivad vennad kaebasid otsuse edasi riigi kõrgeimasse kohtusse, USA ülemkohtusse.

9., 10. a) Millise otsuse langetas USA ülemkohus Cantwellide kohtuasjas? b) Kuidas tuleb see kohtuotsus meile siiani kasuks?

⁹ 29. märtsil 1940 algas kohtuprotsess, mille käigus ülemkohtu esimees Charles E. Hughes ja veel kaheksa kohtunikku kuulasid argumente, mida esitas Jehoova tunnistajate advokaat vend Hayden Covington. a Kui Connecticuti  osariigi advokaat tõi oma argumente ja püüdis tõestada, et Jehoova tunnistajad rikuvad avalikku korda, küsis temalt üks kohtunik: „Kas pole tõsi, et Kristus Jeesuse kuulutatud sõnum polnud tema päevil populaarne?” Riigi advokaat vastas: „Nii see oli, ja kui ma Piiblist õigesti mäletan, siis seal räägitakse ka, mis Jeesusega seepärast juhtus, et ta seda sõnumit kuulutas.” Kui paljuütlevad sõnad! Tahtmatult võrdles advokaat Jehoova tunnistajaid Jeesusega ja riiki nendega, kes ta süüdi mõistsid. 20. mail 1940 langetas kohus ühehäälse otsuse Jehoova tunnistajate kasuks.

¹⁰ Mille poolest on see ülemkohtu otsus tähelepanuväärne? See aitas veelgi enam kaitsta inimese õigust usuvabadusele, nii et ükski föderaalne, osariigi ega kohalik valitsus ei saaks seda seaduslikult piirata. Peale selle leidis ülemkohus, et Jesse käitumine ei kujutanud ohtu avalikule korrale. Niisiis näitas see otsus selgelt, et Jehoova tunnistajad ei ole avaliku korra rikkujad. See oli tõesti väga oluline kohtuvõit Jumala rahvale. Kuidas see meile siiani kasuks tuleb? Üks Jehoova tunnistajast advokaat lausub: „Õigus elada oma usu järgi, kartmata ebaõiglasi piiranguid, võimaldab meil Jehoova tunnistajatena rääkida lootusesõnumit inimestele seal, kus me elame.”

11. Millise kampaania korraldasid meie vennad Kanadas ja miks?

¹¹ Jehoova tunnistajad Kanadas kogesid 1940. aastatel ägedat vastupanu. Et juhtida avalikkuse tähelepanu sellele, et riik suhtub ükskõikselt usuvabadusse, korraldasid meie vennad 1946. aastal 16-päevase kampaania, levitamaks traktaati „Québeci tuline viha Jumala, Kristuse ja vabaduse vastu on häbiks kogu Kanadale”. See neljaleheküljeline traktaat paljastas üksikasjalikult vaimulike õhutatud mässud, politsei julmused ja rahvajõukude vägivalla meie vendade vastu Québeci provintsis. „Jehoova tunnistajate seadusvastane arreteerimine jätkub,” teatati traktaadis. „Montréali linnastus on Jehoova tunnistajate vastu esitatud süüdistusi juba umbes 800.”

12. a) Kuidas vastased traktaadi levitamisele reageerisid? b) Milles meie vendi süüdistati? (Vaata ka allmärkust.)

¹² Seepeale kuulutas Québeci peaminister Maurice Duplessis, kes töötas käsikäes roomakatoliku kardinali Villeneuve’iga, Jehoova tunnistajatele halastamatu sõja. Süüdistuste arv kahekordistus peagi, tõustes 800-lt 1600-le. „Politsei arreteeris meid nii tihti, et me enam ei lugenudki kordi,” ütles üks pioneerist õde. Jehoova tunnistajaid, keda tabati traktaati jagamas, süüdistati mässule õhutava laimukirja levitamises. b

13. Kes olid esimesed, kes sattusid kohtusse süüdistatuna mässule õhutamises, ja mida kohus otsustas?

 ¹³ Esimesena astusid mässule õhutamise süüdistusega kohtu ette 1947. aastal vend Aimé Boucher ja tema kaks tütart: 18-aastane Gisèle ja 11-aastane Lucille. Nad olid levitanud eelmainitud traktaati oma farmi lähedal, mis jäi Québeci linnast lõuna poole. Oli väga raske kujutada neid ette rahutusi tekitavate seaduspõlglike inimestena. Vend Boucher oli alandlik ja tasane mees, kes pidas vaikselt oma väikest farmi ja käis aeg-ajalt hobuvankriga linnas. Ometi oli tema perekond omal nahal tundnud tagakiusamist, millest traktaadis räägiti. Kohtunik, kes vihkas Jehoova tunnistajaid, pigistas silma kinni tõendite ees, mis kinnitasid Boucher’de süütust. Selle asemel oli ta süüdistajaga sama meelt, et traktaat õhutas pahatahtlikkust ja et seepärast tuleb Boucher’d süüdi mõista. Kohtunik ütles sisuliselt, et tõe rääkimine on kuritegu! Aimé ja Gisèle mõisteti süüdi mässule õhutamises ning koguni nooruke Lucille istus kaks päeva vangis. Vennad esitasid kaebuse Kanada ülemkohtule ja see nõustus kohtuasja arutama.

14. Mida Québeci vennad ja õed tagakiusamisaastatel tegid?

¹⁴ Samal ajal jätkasid meie vaprad Québeci vennad ja õed kuningriigisõnumi kuulutamist hoolimata lakkamatutest vägivaldsetest rünnakutest, ning sageli olid sellel hämmastavad tulemused. Pärast traktaadi levitamise kampaaniat 1946. aastal kasvas Jehoova tunnistajate arv Québecis nelja aastaga 300-lt 1000-le! c

15., 16. a) Millise otsuse langetas Kanada ülemkohus perekond Boucher’ kohtuasjas? b) Milline mõju oli sel võidul meie vendadele ja ka teistele?

¹⁵ Juunis aastal 1950 võttis Kanada ülemkohus oma täies koosseisus (üheksa kohtunikku) arutusele Aimé Boucher’ kohtuasja. Kuus kuud hiljem, 18. detsembril 1950 langetas kohus otsuse meie kasuks. Miks? Vend Glen How, Jehoova tunnistajate advokaat, selgitas, et kohus oli nõustunud kaitse esitatud argumendiga, et mässule õhutamine tähendab vägivallale kihutamist või vastuhakku valitsusele. Traktaat aga „ei sisaldanud selliseid üleskutseid ning oli seega üks sõnavabaduse seaduslikke vorme”. Vend How lisas: „Nägin otseselt, kuidas Jehoova andis meile võidu.” d

¹⁶ Ülemkohtu otsus oli tõesti tähelepanuväärne võit Jumala kuningriigile. Tänu sellele polnud enam alust ka ülejäänud 122 mässule õhutamise süüdistusel, mis olid Québecis Jehoova tunnistajate vastu esitatud. Lisaks tähendas ülemkohtu otsus seda, et nüüd oli Kanada ja ülejäänud Rahvaste Ühenduse kodanikel vabadus sõna võtta, kui miski valitsuse tegevuses neile muret teeb. See võit lõi Québecis tagasi kiriku ja riigi rünnaku Jehoova tunnistajate õiguste vastu. e

17. Kuidas üritavad mõned valitsused meie kuulutustööd kontrollida?

¹⁷ Jehoova teenijad „ei äritse Jumala sõnaga”, nagu ei teinud seda ka algkristlased. (Loe 2. Korintlastele 2:17.) Sellegipoolest üritavad mõned valitsused meie kuulutustööd kontrollida kauplemist reguleerivate seadustega. Vaadakem kaht kohtuasja, milles oli küsimuse all, kas Jehoova tunnistajad on kaubitsejad või jumalateenijad.

18., 19. Mismoodi püüdsid Taani võimuesindajad piirata kuulutustööd?

¹⁸ Taani. 1. oktoobril 1932 jõustus seadus, mis keelas müüa trükiseid ilma kauplemisloata. Meie vennad aga ei taotlenud kauplemisluba. Järgmisel päeval läksid viis Jehoova tunnistajat üheks päevaks kuulutama Roskildesse, mis asub pealinnast Kopenhaagenist umbes 30 kilomeetrit lääne pool. Päeva lõpus nägid nad, et üks kuulutaja, August Lehmann, on puudu. Ta oli arreteeritud selle eest, et müüs kaupa ilma kauplemisloata.

¹⁹ 19. detsembril 1932 seisis August Lehmann kohtu ees. Ta tunnistas, et oli külastanud inimesi, et pakkuda neile piibliteemalist kirjandust, kuid ta ei nõustunud sellega, nagu ta oleks kaubitsenud. Kohus oli samal seisukohal ja teatas: „Kaebealune ... on võimeline end rahaliselt ülal pidama ning pole saanud ega tahtnud saada mingit majanduslikku kasu, vaid tema tegevus on talle hoopis rahalist kahju tekitanud.” Kohus langetas otsuse Jehoova tunnistajate kasuks, leides, et Lehmanni tegevust ei saa pidada kauplemiseks. Jumala rahva vaenlased aga olid nõuks võtnud piirata kuulutustööd terves riigis. (Laul 94:20.) Prokurör kaebas otsuse edasi ja viis asja koguni ülemkohtusse. Mida meie vennad seepeale ette võtsid?

20. Millise otsuse langetas Taani ülemkohus ja mida vennad seejärel tegid?

²⁰ Ülemkohtu istungile eelneval nädalal hoogustasid Jehoova tunnistajad kõikjal Taanis kuulutustegevust. Teisipäeval, 3. oktoobril 1933 tegi ülemkohus teatavaks oma otsuse. Ülemkohus oli sama meelt alama astme kohtuga, et August Lehmann ei olnud seadust rikkunud. Kohtuotsus tähendas seda, et Jehoova tunnistajad võisid kuulutustööd vabalt jätkata. Et väljendada Jehoovale oma tänu kohtuvõidu eest, kuulutasid vennad ja õed veelgi enam. Sellest kohtuotsusest peale ei ole võimuesindajad enam takistanud Taanis Jehoova tunnistajate kuulutustööd.

21., 22. Mida otsustas USA ülemkohus vend Murdocki kohtuasjas?

²¹ Ameerika Ühendriigid. Pühapäeval, 25. veebruaril 1940 arreteeriti pioneerist vend Robert Murdock juunior ja veel seitse Jehoova tunnistajat, kui nad olid Pennsylvanias Pittsburghi lähedal Jeannette’is kuulutamas. Nad mõisteti süüdi selles, et nad polnud ostnud kirjanduse pakkumiseks  kauplemisluba. Vennad pöördusid USA ülemkohtusse ja see nõustus kohtuasja arutusele võtma.

²² 3. mail 1943 kuulutas ülemkohus välja otsuse, mis mõistis Jehoova tunnistajad õigeks. Kohus oli vastu nõudele, et tuleb hankida luba, sest loa hankimine tähendas, et tuli maksta õiguse eest, mille tagas föderaalne põhiseadus. Kohus tunnistas kehtetuks linna määruse, sest see piiras pressi- ja usuvabadust. Kohtunik William O. Douglas tõi välja kohtu enamuse seisukoha, kui ütles, et Jehoova tunnistajate tegevus „ei ole üksnes oma usust teistele rääkimine ega üksnes religioosse kirjanduse levitamine, vaid et see on kombinatsioon neist mõlemast”. Ta märkis veel: „Selline religioosne tegevus on ... sama oluline kui kirikutes toimuv jumalateenistus ja kantslist jutlustamine.”

23. Miks on 1943. aasta kohtuvõidud meile tänapäeval olulised?

²³ Ülemkohtu otsus oli Jumala rahvale väga oluline kohtuvõit. See kinnitas, et me pole mitte kaubitsejad, vaid kristlikud jumalateenijad. Sel meeldejääval päeval 1943. aastal võitsid Jehoova tunnistajad 13 kohtuasjast ülemkohtus tervelt 12, sealhulgas Murdocki kohtuasja.  Need kohtulahendid on loonud võimsa pretsedendi, millele on tuginetud hilisemates kohtuasjades, kui vastased on jälle seadnud kahtluse alla meie õiguse kuulutada kuningriigisõnumit avalikes kohtades ja majast majja.

24. Mida me ette võtame, kui valitsus keelab meie kuulutustöö?

²⁴ Jehoova tunnistajatena me hindame väga seda, kui valitsused annavad meile seadusliku õiguse kuningriigisõnumit vabalt kuulutada. Ent kui valitsus keelab meie kuulutustöö, siis me lihtsalt kohandame oma meetodeid ning jätkame oma tööd nii, nagu see võimalik on. Me oleme samal seisukohal nagu apostlid, kes ütlesid: „Me peame kuuletuma eelkõige Jumalale, mitte inimestele.” (Ap. t. 5:29; Matt. 28:19, 20.) Samas me tegutseme selle nimel, et meie tegevuselt keeld kõrvaldataks, ja pöördume kohtusse. Toome paar näidet.

25., 26. Millised sündmused Nicaraguas viisid selleni, et üks kohtuasi jõudis sealsesse ülemkohtusse, ja milline oli tulemus?

²⁵ Nicaragua. 19. novembril 1952 läks misjonär ja harubüroosulane Donovan Munsterman pealinnas Managuas asuvasse immigratsiooniametisse. Tal oli palutud ilmuda immigratsiooniameti juhi kapten Arnoldo García ette. Kapten ütles Donovanile, et Jehoova tunnistajatel Nicaraguas „on keelatud jätkata oma õpetuste levitamist ja usulist tegevust”. Kui Donovan küsis keelu põhjust, vastas kapten García, et Jehoova tunnistajatel pole oma teenistuse läbiviimiseks valitsuse luba ja et neid peetakse kommunistideks. Kes olid süüdistajad? Roomakatoliku vaimulikud.

 ²⁶ Vend Munsterman pöördus kohe usuasjade ministeeriumi ja president Anastasio Somoza García poole, kuid tulutult. Niisiis muutsid vennad oma meetodeid: nad sulgesid kuningriigisaali, said kokku väikeste rühmadena ja lõpetasid tänavatöö, kuid kuulutasid kuningriigisõnumit siiski edasi. Samal ajal esitasid nad kaebuse Nicaragua ülemkohtule ja palusid keelu tühistada. Keelust ja meie kaebusest rääkisid palju ajalehed ning ülemkohus nõustus asja arutusele võtma. Milline oli tulemus? 19. juunil 1953 avaldas ülemkohus ühehäälse otsuse Jehoova tunnistajate kasuks. Kohus leidis, et keeld rikkus põhiseaduse järgi tagatud õigust sõna-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. Samuti tuli selle otsuse järgi taastada Nicaragua valitsuse ja Jehoova tunnistajate vahelised suhted.

27. Miks olid nicaragualased imestunud ülemkohtu otsuse üle ja mida arvasid vennad sellest võidust?

²⁷ Nicaragualased olid imestunud, et ülemkohus oli asunud Jehoova tunnistajate poolele. Kuni tolle ajani oli vaimulikel olnud sedavõrd tugev mõju, et kohus vältis nendega konflikte. Ka riigiametnike võim oli nii suur, et kohus langetas harva otsuseid, mis läksid nende otsustega vastuollu. Meie vennad olid kindlad, et nad said selle võidu vaid seepärast, et neid kaitses nende taevane kuningas ja et nad olid jätkanud kuulutustööd. (Ap. t. 1:8.)

28., 29. Milline pööre toimus 1980-ndate keskel Zaires?

²⁸ Zaire. 1980-ndate keskel oli Zaires, praeguses Kongo Demokraatlikus Vabariigis, umbes 35 000 Jehoova tunnistajat. Et kuningriigitegevuse kasvuga sammu pidada, hakati ehitama uusi harubüroohooneid. Detsembris aastal 1985 toimus pealinnas Kinshasas rahvusvaheline konvent, kuhu tuli delegaate paljudest maailma paikadest. Kokku oli linnastaadionil 32 000 inimest. Mõne aja pärast Jehoova tunnistajate olukord riigis muutus. Mis juhtus?

²⁹ Sel ajal teenis Zaires vend Marcel Filteau, Kanadast Québecist tulnud misjonär, kes oli saanud tunda tagakiusamist Duplessis’ režiimi ajal. Ta räägib, mis juhtus: „12. märtsil 1986 anti vastutavatele vendadele kiri, mis kuulutas Zaire Jehoova tunnistajate ühenduse tegevuse ebaseaduslikuks.” Sellel keelul seisis riigi presidendi Mobutu Sese Seko allkiri.

30. Millise kaaluka otsuse pidi harubürookomitee langetama ja mida otsustati teha?

³⁰ Järgmisel päeval teatati riigiraadios: „Nüüd ei kuule me ... [Zaires] enam kunagi Jehoova tunnistajatest.” Järgnes tagakiusamislaine. Kuningriigisaalid hävitati, meie vendadelt rööviti vara, neid arreteeriti, vangistati ja peksti. Vangi pandi koguni lapsi. 12. oktoobril 1988 võttis valitsus ära meie organisatsioonile kuuluva vara ning üks sõjaväeüksus hõivas harubüroohooned. Vastutavad vennad  esitasid president Mobutule kaebuse, kuid vastust ei tulnud. Harubürookomitee pidi langetama kaaluka otsuse: kas pöörduda ülemkohtu poole või oleks parem oodata? Misjonär Timothy Holmes, kes oli tol ajal harubürookomitee koordineerija, meenutab: „Me palusime Jehoovalt tarkust ja juhatust.” Pärast palvetamist ja nõupidamist leidis komitee, et pole õige aeg kohtusse minna. Komitee suunas jõupingutused vennaskonna eest hoolitsemisele ja sellele, et leida viise kuulutustöö jätkamiseks.

31., 32. Millise tähelepanuväärse otsuse tegi Zaire ülemkohus ja kuidas mõjutas see meie vendi?

³¹ Aastad möödusid. Vastupanu Jehoova tunnistajate tegevusele vähenes ja inimõigustest hakati riigis rohkem lugu pidama. Harubürookomitee otsustas, et nüüd on õige aeg pöörduda Zaire ülemkohtusse, et meie keeld tühistataks. Ülemkohus oligi nõus meie kaebust arutama. 8. jaanuaril 1993, kui presidendi välja antud keelust oli möödas peaaegu seitse aastat, langetas kohus otsuse, et valitsuse tegevus, mis oli suunatud Jehoova tunnistajate vastu, oli ebaseaduslik, ning keeld tühistati. Mõelda vaid, mida see tähendas: oma elu kaalule pannes olid kohtunikud tühistanud riigi presidendi otsuse! Vend Holmes lausub: „Kohtuprotsessi jooksul nägime, kuidas Jehoova võib asju muuta.” (Taan. 2:21.) See kohtuvõit tugevdas meie vendade usku. Nad tundsid, et nende kuningas Jeesus oli suunanud Jumala rahvast nii, et see teadis, millal ja kuidas tegutseda.

 ³² Kui keeld oli tühistatud, võis harubüroo kutsuda riiki misjonäre, ehitada uusi harubüroohooneid ja tuua sisse piiblikirjandust. f Jumalateenijatel kogu maailmas on rõõm näha, kuidas Jehoova kaitseb oma rahva vaimset heaolu. (Jes. 52:10.)

33. Mida me õpime sellest kohtuasjade ülevaatest?

³³ See ülevaade mõningatest kohtulahingutest kinnitab, et Jeesus on teinud nii, nagu ta tõotas: „Ma annan teile sõnad ja tarkuse, millele ka kõik teie vastased üheskoos ei suuda vastu panna ega vastu vaielda.” (Loe Luuka 21:12–15.) Vahel on Jehoova lasknud tõusta tänapäevastel Gamaalielidel, et kaitsta oma rahvast, ning on ajendanud kohtunikke ja advokaate julgelt õiguse eest seisma. Jehoova on teinud nüriks meie vastaste relvad. (Loe Jesaja 54:17.) Vastupanu ei suuda peatada Jumala tööd.

34. Miks on meie kohtuvõidud nii tähelepanuväärsed ja mida need kinnitavad? (Vaata ka lisa „ Tähtsad võidud ülemkohtutes seoses kuulutustööga”.)

³⁴ Miks on meie kohtuvõidud nii tähelepanuväärsed? Mõtle järgnevale. Jehoova tunnistajad pole kuulsad või mõjukad inimesed. Me ei käi valimas, ei toeta poliitilisi kampaaniaid ega püüa poliitikuid mõjutada. Vastupidi, need meie hulgast, kelle kohtuasjad on läinud ülemkohtusse, on üldjuhul olnud „koolitamata ja tavalised inimesed”. (Ap. t. 4:13.) Seega inimlikust seisukohast vaadatuna pole kohtutel eriti põhjust langetada otsuseid meie võimsate usuliste ja poliitiliste vastaste kahjuks ning meid aidata. Sellegipoolest on kohtud korduvalt otsustanud meie kasuks. Meie kohtuvõidud tõendavad, et „me oleme Kristuse jüngrid Jumala ees”. (2. Kor. 2:17.) Me võime öelda nagu apostel Paulus: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda.” (Heebr. 13:6.)