1., 2. a) Mis tõendab, et sa oled Jumala kuningriigi kodanik? b) Miks on Jehoova tunnistajad pidanud vahel usuvabaduse eest võitlema?

 KAS sa oled Jumala kuningriigi kodanik? Jehoova tunnistajana kindlasti oled. Mis tõendab sinu kodakondsust? Seda ei tõenda mitte pass või mõni muu valitsuse väljastatud dokument, vaid hoopis sinu jumalateenimisviis. Tõelise jumalateenimisega ei ole seotud üksnes see, mida sa usud, vaid ka see, et sa pead kinni Jumala kuningriigi seadustest. Jumalateenimine puudutab igat meie elu valdkonda, sealhulgas seda, kuidas me lapsi kasvatame või millise ravi kasuks otsustame.

² Me peame oma kodakondsust väga kalliks. Kahjuks maailm, kus me elame, ei arvesta alati sellega, et me oleme Jumala kuningriigi kodanikud ja elame selle seaduste järgi. Mõned valitsused on püüdnud meie jumalateenimisele piiranguid seada või sellele koguni lõppu teha. Vahel on Kristuse alamad pidanud võitlema selle eest, et nad võiksid elada messiaskuninga seaduste järgi. Kas see on üllatav? Ei. Piibliaegadel pidi Jehoova rahvas sageli võitlema oma õiguse eest teenida Jehoovat.

3. Mille eest pidi Jumala rahvas kuninganna Estri päevil võitlema?

³ Näiteks kuninganna Estri päevil pidi Jumala rahvas võitlema lausa oma ellujäämise eest. Miks? Pahatahtlik peaminister Haaman tegi Pärsia kuningale Ahasverosele ettepaneku, et kõik impeeriumis elavad juudid tapetaks, sest „nende seadused erinevad kõigi teiste rahvaste omadest”. (Ester 3:8, 9, 13.) Kas Jehoova jättis oma teenijad hätta? Sugugi mitte, ta hoopis õnnistas Estri ja Mordokai ettevõtmisi, kui nad palusid Pärsia kuningal Jumala rahvast kaitsta. (Ester 9:20–22.)

4. Millest me selles peatükis räägime?

⁴ Kuidas on lood tänapäeval? Nagu eelmisest peatükist nägime, on võimud mõnikord Jehoova tunnistajate vastu olnud. Selles peatükis räägime, kuidas on valitsused püüdnud meie jumalateenimist piirata. Võtame luubi alla kolm valdkonda: 1) meie õiguse organisatsioonina tegutseda ja  teenida Jumalat nii, nagu me soovime, 2) õiguse valida selline ravi, mis on Piibli põhimõtetega kooskõlas, ja 3) vanemate õiguse kasvatada oma lapsi Jehoova normide järgi. Iga valdkonna puhul näeme, kuidas messia kuningriigi ustavad kodanikud on vapralt võidelnud, et kaitsta neile kallist kodakondsust, ja kuidas on nende pingutusi õnnistatud.

5. Mis kasu toob tõelistele kristlastele ametlik tunnustus?

⁵ Kas meil on vaja inimvalitsustelt ametlikku tunnustust, et teenida Jehoovat? Ei ole, aga tänu sellele on meil lihtsam Jumalat teenida, näiteks käia koos kuningriigi- ja kokkutulekusaalides, trükkida ja riiki sisse tuua piiblikirjandust ning rääkida kaasinimestele head sõnumit vabalt, ilma et miski meid takistaks. Paljudes riikides on Jehoova tunnistajad registreeritud ja neil on samad õigused mis teistel ametlikult tunnustatud religioonidel. Aga mis on juhtunud, kui valitsused on keeldunud meid tunnustamast või on püüdnud piirata meie põhiõigusi?

6. Millise katsumusega seisid Austraalia Jehoova tunnistajad silmitsi 1940-ndate alguses?

⁶ Austraalia. 1940-ndate alguses oli Austraalia kindralkuberner seisukohal, et meie uskumused kahjustavad riigi sõjalis-majanduslikke huve. Meie tegevus keelati. Jehoova tunnistajad ei saanud enam avalikult koguneda ega kuulutada, Peeteli tegevus lõpetati ja kuningriigisaalid võeti ära. Juba ainuüksi meie piibliteemalise kirjanduse omamine oli keelatud. Kui Austraalia tunnistajad olid tegutsenud mitu aastat salajas, läks nende olukord kergemaks, sest 14. juunil 1943 tühistas Austraalia kõrgeim kohus keelu.

7., 8. Räägi, kuidas on meie vennad Venemaal pidanud aastate jooksul usuvabaduse pärast võitlema.

⁷ Venemaa. Jehoova tunnistajad olid Nõukogude Liidus aastakümneid keelu all, kuid 1991. aastal nad lõpuks registreeriti. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist said nad Vene Föderatsioonilt 1992. aastal ametliku tunnustuse. Kuid juba mõne aja pärast ärritas meie liikmete arvu kiire kasv mõningaid meie vastaseid, peamiselt neid, kes olid seotud vene õigeusu kirikuga. Aastatel 1995–1998 esitasid nad Jehoova tunnistajate vastu viis kriminaalsüüdistust. Ühelgi korral ei leidnud prokurör tõendeid õigusrikkumise kohta. Seejärel, 1998. aastal esitasid sihikindlad vastased tsiviilhagi. Algul mõisteti Jehoova tunnistajad õigeks, aga pärast seda kui vastased kaebasid otsuse edasi, tühistati 2001. aasta mais esialgne otsus. Sama aasta oktoobris arutati kohtuasja uuesti ning 2004. aastal langetati otsus likvideerida juriidiline isik, mida Jehoova tunnistajad Moskvas kasutavad, ning keelata selle tegevus.

⁸ Järgnes tagakiusamislaine. (Loe 2. Timoteosele 3:12.) Jehoova tunnistajaid mõnitati ja rünnati. Usuline kirjandus  konfiskeeriti ja jumalateenimiseks vajalikke hooneid oli äärmiselt raske üürida või ehitada. Võib vaid arvata, mida meie vennad ja õed tundsid, kui säärased raskused neid tabasid. Jehoova tunnistajad pöördusid 2001. aastal Euroopa inimõiguste kohtusse (EIK) ning 2004. aastal esitasid kohtule lisainfot. 2010. aastal langetas EIK otsuse. Kohus nägi selgelt, et keelu taga, mille Venemaa oli Jehoova tunnistajatele seadnud, oli usuline sallimatus, ja otsustas, et pole mingit alust hoida jõus alama astme kohtute otsuseid, sest polnud tõendeid, et keegi Jehoova tunnistajatest oleks õigust rikkunud. Kohus märkis veel, et keelu eesmärk oli jätta Jehoova tunnistajad oma juriidilistest õigustest ilma. Kohtuotsusega tunnustati Jehoova tunnistajate õigust usuvabadusele. Ehkki mitmed Vene võimuesindajad pole tegutsenud kooskõlas EIK-i otsusega, on sellelaadsed kohtuvõidud Jumala rahvale Venemaal palju jõudu andnud.

9.–11. Millist võitlust on Jehoova teenijad Kreekas pidanud selle nimel, et nad võiksid jumalateenimiseks koguneda, ja milline on olnud tulemus?

⁹ Kreeka. 1983. aastal üüris Titos Manoussakis Kreetal Irákleios ühe ruumi, kus väike rühm Jehoova tunnistajaid sai jumalateenimiseks kokku tulla. (Heebr. 10:24, 25.) Ent peagi esitas üks õigeusu preester võimudele kaebuse ja protesteeris selle vastu, et Jehoova tunnistajad kasutavad seda ruumi jumalateenimiseks. Miks? Lihtsalt sellepärast, et tunnistajate uskumused erinesid õigeusu kiriku omadest! Võimud algatasid kriminaalasja Titos Manoussakise ja veel kolme kohaliku tunnistaja vastu. Nad pidid maksma trahvi ja neile määrati kaks kuud vangistust. Ustavate Jumala kuningriigi alamatena nägid nad, et kohtuotsus rikub nende usuvabadust, ja kaebasid otsuse edasi. Asi jõudis koguni EIK-i.

¹⁰ Lõpuks, 1996. aastal said tõelise jumalateenimise vastased EIK-ilt ootamatu löögi. Kohus leidis, et „Jehoova tunnistajad on „tuntud religioon” – Kreeka seaduses kasutatud määratlus –” ja et alama astme kohtute otsused „mõjutasid otseselt hagi esitajate usuvabadust”. Peale selle ütles kohus, et Kreeka valitsus ei peaks „otsustama, kas religioossed tõekspidamised või nende väljendamise viis on seaduslikud”. Jehoova tunnistajate karistused tühistati ja tunnustati nende usuvabadust.

¹¹ Kas see kohtuvõit lahendas olukorra Kreekas? Kahjuks mitte. Pärast ligi 12 aasta pikkust kohtuvõitlust leidis Kassándreias 2012. aastal lõpuks lahenduse üks samalaadne kohtuasi. Sel korral oli vastuseisu taga üks õigeusu piiskop. Riigikohus, Kreeka kõrgeim halduskohus, langetas  otsuse Jumala rahva kasuks. Otsuses viidati sellele, et Kreeka põhiseadus tagab usuvabaduse, ja kummutati sageli esitatud süüdistus, et Jehoova tunnistajad pole tuntud religioon. Kohus ütles: „Jehoova tunnistajate õpetused pole salajased ning järelikult võib neid nimetada tuntud religiooniks.” Kassándreias tegutseva väikse koguduse liikmed rõõmustavad, et saavad nüüd omaenda kuningriigisaalis koosolekuid pidada.

12., 13. Kuidas on meie vastased Prantsusmaal haudunud „seaduse varjus kurja” ja milline on olnud tulemus?

¹² Prantsusmaa. Mõned Jumala rahva vastased on haudunud „seaduse varjus kurja”. (Loe Laul 94:20.) Näiteks 1990-ndate keskel hakkas maksuamet Prantsusmaa Jehoova tunnistajate juriidilise isiku (Association Les Témoins de Jéhovah) raamatupidamist revideerima. Eelarveministri sõnad näitasid, mis oli revideerimise tegelik eesmärk: „Revideerimine võib viia juriidilise likvideerimiseni või kriminaalasjani ..., mis ilmselt muudab ebastabiilseks ühenduse tegevuse või sunnib ühendust lõpetama oma tegevust meie territooriumil.” Kuigi revideerimise käigus ei ilmnenud mingeid rikkumisi, esitas maksuamet Prantsusmaa Jehoova tunnistajate juriidilise isiku vastu meeletult suure maksunõude. Kui see oleks läbi läinud, poleks meie vendadel jäänud üle muud kui sulgeda harubüroo ja müüa hooned maha, et seda üüratut maksu maksta. See oli jumalateenijatele ränk hoop, aga nad ei andnud alla. Jumala rahvas protesteeris tuliselt sellise ebaõigluse vastu ning lõpuks, 2005. aastal jõudis asi EIK-i.

¹³ 30. juunil 2011 langetas kohus otsuse. See leidis, et õigus usuvabadusele peaks ära hoidma selle, et riik hakkaks hindama seda, kas usulised tõekspidamised või nende väljendamise viis on vastuvõetavad või mitte, välja arvatud äärmuslikel juhtudel. Kohus ütles veel: „Maksustamise tulemusel kaotaks ühendus olulised ressursid ja seeläbi oleks takistatud selle liikmete jumalateenimine.” Kohus langetas ühehäälselt otsuse Jehoova tunnistajate kasuks! Jehoova rahvas oli väga rõõmus, et Prantsusmaa valitsus maksis vastavalt kohtuotsusele lõpuks tagasi varem konfiskeeritud summa koos viivisega ning kustutas kõik keelumärked harubüroo kinnistutelt.

14. Kuidas saad sina anda oma osa võitluses usuvabaduse eest?

¹⁴ Nagu Ester ja Mordokai võitlesid vanal ajal, võitleb Jehoova rahvas tänapäeval oma õiguse eest teenida Jumalat nii, nagu tema seda on käskinud. (Ester 4:13–16.) Kas sinagi saad selles oma osa anda? Saad küll. Sa võid järjekindlalt palvetada vendade ja õdede eest, keda praegu seaduse toel ebaõiglaselt koheldakse. Sellised palved võivad võimsalt aidata meie vendi ja õdesid nende raskustes ja tagakiusamise  ajal. (Loe Jaakobuse 5:16.) Kas Jehoova võtab kuulda niisuguseid palveid? Meie kohtuvõidud tõendavad, et ta teeb seda! (Heebr. 13:18, 19.)

15. Millega jumalateenijad arvestavad, kui küsimuse all on vere kasutamine?

¹⁵ Nagu rääkisime 11. peatükis, on Jumala kuningriigi kodanikele antud pühakirjal põhinevad selged juhised vältida vere väärtarvitamist, mis on tänapäeval väga levinud. (1. Moos. 9:5, 6; 3. Moos. 17:11; loe Apostlite teod 15:28, 29.) Me ei nõustu küll vereülekannetega, aga me soovime parimat võimalikku ravi nii endale kui ka oma lähedastele, kui see pole vastuolus Jumala seadustega. Paljude riikide kõrgeimad kohtud on tunnustanud inimese õigust valida teatavat ravi või keelduda sellest, kui tema südametunnistus ja usulised tõekspidamised seda nõuavad. Mõnel maal on aga Jumala rahvas seisnud silmitsi heidutavate katsumustega. Vaatame paari näidet.

16., 17. Miks oli üks Jaapani õde vapustatud, kui kuulis, millist ravi ta oli saanud, ja kuidas Jumal tema palvetele vastas?

¹⁶ Jaapan. Misae Takeda, 63-aastane koduperenaine, vajas ulatuslikku operatsiooni. Jumala kuningriigi ustava kodanikuna andis ta oma arstile selgelt teada, et tahab vereta ravi. Kuid mõne kuu pärast vapustas teda see, kui ta kuulis, et talle oli operatsiooni käigus tehtud vereülekanne. Tundes, et tema õigusi on rikutud ja teda on petetud, andis Misae Takeda 1993. aasta juunis arstid ja haigla kohtusse. Sel malbel naisel oli kõigutamatu usk. Ta andis täis kohtusaali ees julgelt ütlusi, jäädes olenemata kehvast tervisest tunnistajapinki kauem kui tunniks. Viimast korda ilmus ta kohtusse kõigest kuu enne oma surma. Milline imetlusväärne usk ja julgus! Õde Takeda ütles, et ta anus lakkamata Jehoovat, et see õnnistaks tema võitlust. Ta oli kindel, et tema palved ei jää vastuseta. Kas tal oli õigus?

¹⁷ Kolm aastat pärast Misae Takeda surma langetas Jaapani ülemkohus 29. veebruaril aastal 2000 otsuse tema kasuks. Kohus nõustus, et oli vale teha talle vereülekanne vastu tema selgesõnaliselt väljendatud tahet, ja ütles veel, et sellistel puhkudel on igaühel „õigus ise otsustada” ning et seda „tuleb austada kui ühte inimese õigust”. Tänu õde Takeda otsusekindlusele võidelda oma õiguse eest valida ravi, mis oleks kooskõlas tema Piibli põhjal kasvatatud südametunnistusega, on nüüd Jaapani Jehoova tunnistajatel võimalik saada ravi, ilma et nad peaksid kartma sunniviisilist vereülekannet.

18.–20. a) Kuidas kinnitas Argentina ülemkohus inimese õigust kasutada meditsiinilist dokumenti, et keelduda vereülekandest? b) Kuidas me saame näidata, et allume Kristuse juhtimisele, kui küsimuse all on vere väärtarvitamine?

¹⁸ Argentina. Kuidas saavad kuningriigi kodanikud olla valmis olukorraks, kui meditsiiniline otsus on vaja teha siis, kui nad on teadvuseta? Me kanname endaga kaasas  juriidilist dokumenti, mis räägib meie eest. Nii tegi näiteks Pablo Albarracini. Mais 2012 tulistati teda mitu korda, kui ta juhtus nägema üht röövimiskatset. Ta viidi teadvusetus seisundis haiglasse ja seega ta ei saanud selgitada oma seisukohta seoses vereülekannetega. Aga tal oli kaasas nõuetekohaselt täidetud meditsiiniline juhend, millele ta oli enam kui neli aastat tagasi alla kirjutanud. Kuigi tema seisund oli kriitiline ja mõned arstid arvasid, et tema elu päästmiseks on vaja teha vereülekanne, oli haiglapersonal valmis tema soovi austama. Ent Pablo isa, kes ei olnud Jehoova tunnistaja, hankis kohtult loa, mis lubas tegutseda tema poja tahte vastaselt.

¹⁹ Pablo naist esindav advokaat kaebas kohe otsuse edasi. Mõne tunni pärast tühistas apellatsioonikohus alama astme kohtu otsuse ja leidis, et patsiendi tahet, mida on väljendatud meditsiinilises juhendis, tuleb austada. Pablo isa pöördus Argentina ülemkohtusse. Ülemkohus oli seisukohal, et „pole põhjust kahelda, et ... [Pablo meditsiiniline juhend, mis väljendas tema soovi keelduda vereülekandest] oli koostatud terve mõistuse juures olles, teadlikult ja vabatahtlikult”. Kohus ütles: „Iga teovõimeline ja täiskasvanud inimene võib eelnevalt anda juhiseid seoses oma tervisega, samuti võib ta nõustuda mingi raviga või keelduda sellest ... Vastutav arst peab tunnustama niisuguseid juhiseid.”

²⁰ Pablo tervis on nüüdseks taastunud. Temal ja ta naisel on hea meel, et ta oli täitnud meditsiinilise juhendi. Selle väikse, ent olulise sammuga näitas Pablo, et ta allub Jumala kuningriigile, mida juhib Kristus. Kas sina ja su pereliikmed olete täitnud selle meditsiinilise juhendi?

21.–24. a) Millise tähelepanuväärse otsuse langetas Kanada ülemkohus seoses alaealistega, kes seisavad silmitsi vereküsimusega? b) Kuidas võib see kohtuasi noori Jehoova teenijaid julgustada?

²¹ Kanada. Üldiselt kohtud tunnustavad, et vanematel on õigus otsustada, milline ravi on nende lastele parim. Vahel on kohtud leidnud, et kui asi puudutab meditsiiniküsimusi, tuleb lugu pidada ka küpse alaealise otsusest. Nii oli April Cadorethi puhul. 14-aastaselt viidi April haiglasse, sest tal oli tugev sisemine verejooks. Mõni kuu varem oli ta täitnud meditsiinilise eeljuhendi, kus oli kirjas, et ka eluohtlikus olukorras ei tohi talle teha vereülekannet. Raviarst otsustas eirata Aprili selgelt väljendatud tahet ning taotles kohtumäärust, et talle verd üle kanda. Aprilile anti vastu tema tahtmist kolm doosi punaliblede suspensiooni. Hiljem võrdles ta seda tegu vägistamisega.

²² April ja tema vanemad pöördusid õiguse saamiseks kohtusse. Kahe aasta pärast jõudis asi Kanada ülemkohtusse.  Ehkki April ei saanud õigust selles, kui väitis, et üks seadus on põhiseadusega vastuolus, määras kohus, et talle kompenseeritaks kohtukulud, ja langetas otsuse tema ja teiste küpsete alaealiste kasuks, kes tahavad kasutada oma õigust ise valida endale ravi. Kohus teatas: „Mis puudutab ravi, peaks alla 16-aastastel noortel olema võimalik näidata, et nende seisukoht mingi raviotsuse suhtes peegeldab küllaldasel määral iseseisvat mõtlemist ja küpsust.”

²³ See kohtuasi on oluline selle poolest, et ülemkohus võttis kõne alla küpsete alaealiste põhiseaduslikud õigused. Enne seda otsust võis Kanada kohus määrata alla 16-aastasele lapsele ravi, kui leidis, et selline ravi oleks lapse parimates huvides. Ent pärast seda ülemkohtu otsust ei saa kohus määrata noortele, kes on alla 16-aastased, vastu nende tahtmist mingit ravi, kui neile ei anta esmalt võimalust tõendada, et nad on piisavalt küpsed langetama ise otsuseid.

 ²⁴ Kas kolme aasta pikkune kohtuvõitlus tasus end ära? Aprili meelest küll. Nüüd on ta terve ja teenib üldpioneerina. „Teadmine, et ma sain anda oma väikse osa, et Jumala nimele au tuua ja tõestada, et Saatan on valetaja, teeb mind väga õnnelikuks,” ütleb ta. Aprili lugu näitab, et ka noored võivad julgelt oma seisukoha võtta ja tõestada, et nad on tõelised Jumala kuningriigi kodanikud. (Matt. 21:16.)

25., 26. Milline olukord võib vahel tekkida lahutuse korral?

²⁵ Jehoova on andnud lapsevanematele kohustuse kasvatada oma lapsi tema normide järgi. (5. Moos. 6:6–8; Efesl. 6:4.) See ülesanne pole kergete killast. Lahutuse korral võib olukord veelgi raskemaks muutuda, sest vanemate seisukohad laste kasvatamise osas võivad suuresti erineda. Näiteks Jehoova tunnistajast lapsevanem võib olla kindlalt seda meelt, et last peaks kasvatama kristlike põhimõtete järgi, aga teine vanem, kes pole Jehoova tunnistaja, ei pruugi sellega nõustuda. Mõistagi peaks tunnistajast lapsevanem lugupidavalt tunnustama seda, et lahutus katkestab küll abielusuhte, kuid mõlemad jäävad siiski lapsevanemaks.

²⁶ Mittetunnistajast lapsevanem võib kohtu kaudu taotleda endale laste hooldusõigust, et tema otsustada oleks, millist usulist kasvatust nad saavad. Mõned väidavad, et see, kuidas Jehoova tunnistajad oma lapsi kasvatavad, avaldab lapsele halba mõju. Nad võivad öelda, et lapsed jäävad ilma sünnipäevapidudest, pühade pidamisest ja meditsiinilises hädaolukorras „elupäästvast” vereülekandest. Õnneks enamik kohtuid võtab arvesse seda, mis on lapse parimates huvides, mitte ei langeta otsust selle alusel, kas neile tundub ühe vanema religioon kahjulik. Vaadakem mõnda näidet.

27., 28. Kuidas vastas Ohio ülemkohus süüdistusele, et lapsele avaldab halba mõju see, kui teda kasvatatakse üles kui Jehoova tunnistajat?

²⁷ Ameerika Ühendriigid. Ohio ülemkohtus käsitleti 1992. aastal kohtuasja, kus mittetunnistajast isa väitis, et tema väiksele pojale avaldaks halba mõju see, kui teda kasvatatakse üles kui Jehoova tunnistajat. Alama astme kohus oli olnud isaga päri ja andnud hooldusõiguse talle. Poisi emale Jennifer Paterile anti külastusõigus, kuid ta ei tohtinud mingilgi moel õpetada lapsele Jehoova tunnistajate uskumusi ega lasta tal nende õpetustega kokku puutuda. Alama astme kohtu otsus oli nii lai, et seda oleks võinud tõlgendada ka selliselt, et õde Pater poleks tohtinud oma pojale Bobbyle isegi mitte rääkida Piiblist või selle moraalinormidest! Mõtle, mida võis Jennifer küll tunda! Ta oli  murest murtud, aga ütles, et õppis olema kannatlik ja ootama, millal Jehoova hakkab tegutsema. Jennifer meenutab: „Jehoova oli alati lähedal.” Tema advokaat, keda abistas Jehoova organisatsioon, pöördus Ohio ülemkohtusse.

²⁸ Kohus ei olnud nõus alama astme kohtu otsusega, öeldes, et „lapsevanemate põhiõigus on harida oma lapsi, sealhulgas on neil õigus rääkida neile moraaliväärtustest ja oma usulistest veendumustest”. Veel ütles kohus, et kui pole tõestatud, et Jehoova tunnistajate usulised väärtused avaldavad lapsele füüsiliselt või vaimselt halba mõju, ei ole kohtul mingit õigust piirata lapsevanema hooldusõigust religiooni alusel. Kohus ei leidnud tõendeid selle kohta, et Jehoova tunnistajate tõekspidamised avaldaks ebasoodsat mõju lapse vaimsele või füüsilisele tervisele.

29.–31. Miks kaotas Taanis üks õde oma tütre hooldusõiguse ja mida Taani ülemkohus selles asjas otsustas?

²⁹ Taani. Anita Hansen oli samalaadses olukorras, kui tema endine mees soovis saada kohtu kaudu endale nende seitsmeaastase tütre Amanda hooldusõigust. Kuigi kohus andis 2000. aastal hooldusõiguse Anita Hansenile, pöördus Amanda isa ringkonnakohtusse, mis tühistas alama astme kohtu otsuse ja andis hooldusõiguse isale. Ringkonnakohus leidis, et kuna vanematel olid vastandlikud elupõhimõtted, mille aluseks olid nende uskumused, võiks  isal olla selles asjas otsustusõigus. Seega kaotas õde Hansen tütre hooldusõiguse sisuliselt seepärast, et ta oli Jehoova tunnistaja!

³⁰ Selle ränkraske katsumuse ajal oli õde Hansen vahel nii meeleheitel, et ei teadnud, mille eest palvetada. „Aga mind lohutas väga mõte, mis on kirjas Roomlastele 8:26, 27,” ütleb ta. „Ma teadsin kogu aeg, et Jehoova mõistab mind. Ta hoidis mul silma peal ja oli alati minu kõrval.” (Loe Laul 32:8; Jesaja 41:10.)

³¹ Õde Hansen viis asja Taani ülemkohtusse. Kohtuotsuses öeldi: „Hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks tuleks anda täpne hinnang sellele, mis on lapsele parim.” Lisaks leidis kohus, et hooldusõiguse küsimuses peaks tuginetama sellele, kuidas kumbki vanem konflikte lahendab, mitte sellele, millised on Jehoova tunnistajate õpetused ja seisukohad. Õde Hanseni suureks kergenduseks tunnistas kohus, et ta saab lapsevanemakohustustega hakkama, ja andis talle tütre hooldusõiguse tagasi.

32. Kuidas on Euroopa inimõiguste kohus kaitsnud Jehoova tunnistajast lapsevanemaid diskrimineerimise eest?

³² Mitmed Euroopa riigid. Mõnikord on kohtuvaidlus lapse hooldusõiguse üle läinud riigi kõrgeimatest kohtutest kaugemale. Seda on arutatud ka EIK-is. Kahel juhul tunnistas EIK, et alama astme kohtud, riigikohtud, olid kohelnud Jehoova tunnistajast ja mittetunnistajast vanemat erinevalt pelgalt religiooni alusel. EIK nimetas seda diskrimineerimiseks ja otsustas, et „vahetegemine, mille aluseks on tegelikult üksnes religioossed erinevused, pole vastuvõetav”. Üks Jehoova tunnistajast ema tundis suurt kergendust, kui EIK tema kasuks otsustas, ja ütles: „Mulle tegi väga haiget, et mind süüdistati lastele kahju tegemises, kuna ma soovin anda neile vaid parimat kasvatust – nimelt kristlikku kasvatust.”

33. Kuidas saab tunnistajast lapsevanem rakendada põhimõtet, mis on kirjas Filiplastele 4:5?

³³ Loomulikult püüavad Jehoova tunnistajast lapsevanemad olla mõistliku meelega, kui nad käivad kohut seepärast, et neil oleks õigus juurutada oma laste südamesse Piibli põhimõtteid. (Loe Filiplastele 4:5.) Nad mõistavad, et just nagu nendel on õigus õpetada oma lastele Jumala teid, on ka teisel lapsevanemal õigus soovi korral osaleda lapse kasvatamises. Kui tõsiselt võtavad Jehoova tunnistajast lapsevanemad oma kohustust last õpetada?

34. Mida võivad kristlikud lapsevanemad õppida Nehemja päevil elanud juutidelt?

³⁴ Me võime õppida midagi sellest, mis toimus Nehemja päevil. Juudid olid kibedasti ametis Jeruusalemma müüride parandamise ja ülesehitamisega. Nad teadsid, et nii tehes kaitsevad end ja oma peret ümbritsevate vaenulike rahvaste eest. Seepärast Nehemja innustas neid: „Võidelge  oma vendade, poegade, tütarde, naiste ja kodude eest!” (Neh. 4:14.) Nende arvates oli võitlus väärt mis tahes pingutusi. Nii ka tänapäeval näevad Jehoova tunnistajast lapsevanemad kõvasti vaeva selle nimel, et kasvatada oma lapsi tões. Nad teavad, et nende lastele avaldatakse palju halba mõju koolis ja koduümbruses. Selline mõju võib tungida meedia kaudu ka koju. Lapsevanemad, ärge kunagi unustage, et teie võitlus on väärt mis tahes pingutusi, sest teil on vaja pakkuda oma poegadele ja tütardele turvalist keskkonda, kus vaimselt õitseda.

35., 36. Mida head on toonud Jehoova tunnistajatele see, kui nad on võidelnud oma õiguste eest, ja mida oled sina otsustanud teha?

³⁵ Jehoova on tõesti õnnistanud oma organisatsiooni võitlust usuvabaduse eest. Tänu sellele, et Jumala rahvas on selle nimel kohtulahinguid pidanud, on antud kohtus ja laiemale üldsusele võimsat tunnistust. (Rooml. 1:8.) Paljudest kohtuvõitudest on tõusnud tulu ka mittetunnistajatele, sest nii on neilegi paremini tagatud kodanikuõigused. Ent Jumala rahvana pole meie sihiks teha sotsiaalseid reforme, ega ole me huvitatud ka sellest, et eelkõige iseenda õigust jalule seada. Jehoova tunnistajad on oma õiguste eest kohtus võidelnud eeskätt seepärast, et seaduslikult kaitsta ja edendada õiget jumalateenimist. (Loe Filiplastele 1:7.)

³⁶ Me võime palju õppida nende inimeste usust, kes on võidelnud selle eest, et oleks võimalik vabalt Jehoovat teenida. Jäägem ka meie ustavaks, olles kindlad, et Jehoova toetab meie tegevust ja annab meile edaspidigi jõudu täita tema tahet. (Jes. 54:17.)