Kui Jeesus on 30. aasta paasapüha ajal Jeruusalemmas, teeb ta palju tunnustähti ehk imesid. Seda nähes hakkavad inimesed temasse uskuma. Jeesuse teod avaldavad muljet ka Nikodeemosele, kes on variser ja juudi kõrgeima kohtu sanhedrini liige. Kuna Nikodeemos tahab asjast rohkem teada saada, läheb ta ööpimeduse saabudes Jeesuse juurde. Arvatavasti kardab ta, et kui teda nähtaks, saaks tema maine teiste juudi usujuhtide silmis kahjustada.

„Rabi,” ütleb Nikodeemos, „me teame, et sa oled tulnud Jumala juurest meile õpetajaks, sest keegi ei suuda teha selliseid tunnustähti nagu sina, kui temaga pole Jumalat.” Jeesus vastab talle, et Jumala kuningriiki saamiseks tuleb uuesti sündida. (Johannese 3:2, 3.)

Kuidas võib aga inimene uuesti sündida? „Ta ei saa ju teist korda oma ema üsasse minna ja sündida?” imestab Nikodeemos. (Johannese 3:4.)

Ei, seda uuesti sündimine ei tähenda. Jeesus selgitab: „Ükski, kes ei sünni veest ja vaimust, ei saa Jumala kuningriiki.” (Johannese 3:5.) Kui Jeesus ristiti ja tema peale laskus püha vaim, sündis ta veest ja vaimust. Siis kostis taevast hääl: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.” (Matteuse 3:16, 17.) Jumal tegi teatavaks, et kui Jeesus võiti püha vaimuga, sai tollest tema vaimne poeg, kel on väljavaade saada taevasesse kuningriiki. Hiljem, 33. aasta nädalatepühal, valatakse püha vaim välja ka teiste ristitute peale. Nii sünnivad nad uuesti, see tähendab sünnivad Jumala vaimust ja saavad tema poegadeks. (Apostlite teod 2:1–4.)

Nikodeemos ei taipa, mida Jeesus kuningriigist räägib. Seepärast selgitab Jeesus, milline eriline roll on tal Jumala inimpojana. Ta ütleb: „Nii nagu Mooses tõstis kõrbes mao teiba otsa, samamoodi peab üles tõstetama ka Inimesepoeg, et igaüks, kes temasse usub, võiks saada igavese elu.” (Johannese 3:14, 15.)

Kaua aega tagasi pidid iisraellased, keda olid salvanud mürkmaod, vaatama vaskmadu selleks, et elama jääda. (4. Moosese 21:9.) Samamoodi peavad kõik inimesed uskuma Jumala pojasse, et pääseda surmast ja saada igavene elu. Rääkides, mida armastav Jumal on selleks teinud, ütleb Jeesus Nikodeemosele: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu.” (Johannese 3:16.) Niisiis teeb Jeesus siin, Jeruusalemmas, vaid pool aastat pärast oma teenistuse algust selgeks, et tema ongi see, kelle kaudu inimkonnal on võimalik saada pääste.

Jeesus lausub Nikodeemosele: „Jumal ju ei läkitanud oma poega mitte selleks, et ta maailma hukka mõistaks.” See tähendab, et Jumal ei saatnud Jeesust kõigi inimeste üle karmilt kohut mõistma ja neid hävingule määrama. Jeesuse sõnul saadeti ta „selleks, et maailm tema kaudu pääseks”. (Johannese 3:17.)

Nikodeemos on kartlikult tulnud Jeesuse juurde pimeduse varjus. Seetõttu on huvitav, et Jeesus ütleb vestluse lõpus: „Hukkamõistmise põhjuseks on see, et valgus [milleks on Jeesus oma elu ja õpetustega] on tulnud maailma, kuid inimesed armastavad hoopis pimedust, mitte valgust, sest nende teod on kurjad. Kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei laidetaks. Aga kes  teeb seda, mis on õige, tuleb valguse juurde, et tema teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud kooskõlas Jumala tahtega.” (Johannese 3:19–21.)

Nüüd tuleb sel variseril ja Iisraeli õpetajal mõtiskleda selle üle, mida ta on äsja kuulnud Jeesuse rolli kohta Jumala eesmärgi täitumises.