Juudamaalt põhja poole Galileasse rännates läheb Jeesus koos oma jüngritega läbi Samaaria. Nad on teekonnast väsinud. Keskpäeval teevad nad puhkepeatuse Sühhari linna lähistel asuva kaevu ääres. Tõenäoliselt kaevas selle kaevu sajandeid varem Jaakob või siis palkas ta kellegi seda tegema. Arvatakse, et seesama kaev on veel tänapäevalgi Nabluse linna lähedal.

Sel ajal kui Jeesus kaevu ääres puhkab, lähevad jüngrid linna toitu ostma. Nende äraolekul tuleb sinna üks Samaaria naine vett ammutama. Jeesus ütleb talle: „Anna mulle juua.” (Johannese 4:7.)

Üldiselt ei tee juudid ja samaarlased sügavale juurdunud eelarvamuste tõttu üksteisega mingit tegemist. Niisiis küsib naine üllatunult: „Kuidas sina, kes sa oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?” Jeesus vastab: „Kui sa vaid teaksid, mis kingituse Jumal teeb ja kes on see, kes sulle ütleb: „Anna mulle juua”, siis sa paluksid teda ja ta annaks sulle eluvett.” Naine ütleb: „Isand, sul pole ju ämbritki vee ammutamiseks ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle eluvee? Või oled sa suurem kui meie esiisa Jaakob? Tema andis meile selle kaevu ja jõi sellest ise, samuti jõid sellest ta pojad ja kariloomad.” (Johannese 4:9–12.)

„Igaüks, kes joob seda vett, tunneb varsti jälle janu,” tõdeb Jeesus. „Aga kes joob vett, mida mina annan, ei tunne enam iialgi janu, vaid minu antud vesi saab tema sees allikaks, millest välja pulbitsev vesi annab igavese elu.” (Johannese 4:13, 14.) Olgugi et Jeesus on väsinud, on ta valmis jagama selle Samaaria naisega eluandvat tõde.

Naine kostab: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei tunneks enam janu ega peaks käima siit vett ammutamas.” Näib, et Jeesus muudab nüüd teemat, kui ütleb talle: „Mine kutsu oma mees ja tule siia.” Naine vastab: „Mul ei ole meest.” Kui rabatud võib ta küll olla, kuuldes Jeesuse sõnu „Sa ütlesid õigesti: „Mul ei ole meest”, sest viis meest on sul olnud ja see, kes sul praegu on, ei ole sinu mees”. (Johannese 4:15–18.)

Naine on Jeesuse sõnadest hämmastunud ja ütleb: „Isand, ma näen, et sa oled prohvet.” Tema järgmistest sõnadest ilmneb ta huvi usuasjade vastu. Ta jätkab: „Meie esiisad [samaarlased] kummardasid Jumalat sellel mäel [lähedal asuval Gerisimi mäel], aga teie [juudid] ütlete, et Jeruusalemmas on paik, kus peab teda kummardama.” (Johannese 4:19, 20.)

Jeesus aga selgitab talle, et pole tähtis, kus Jumalat kummardatakse. Ta lausub: „Tuleb aeg, kui te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas.” Seejärel kinnitab ta: „Tuleb aeg, ja see ongi juba käes, kui õiged jumalateenijad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes soovivad teda nõnda kummardada.” (Johannese 4:21, 23, 24.)

Jumalale pole tähtis mitte see, kus õiged jumalateenijad teda kummardavad, vaid see,  kuidas nad seda teevad. Kuuldu avaldab naisele muljet. „Ma tean, et tuleb messias, see, keda nimetatakse kristuseks,” lausub ta. „Kui tema tuleb, toob ta meile kõiges selguse.” (Johannese 4:25.)

Siis avaldab Jeesus talle tähtsa tõe: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.” (Johannese 4:26.) Mõelda vaid! Jeesus osutab erilist au naisele, kes on tulnud keskpäeval vett ammutama. Ta ütleb samaarlannale otsesõnu seda, mida ta pole veel kellelegi teisele öelnud: tema ongi messias.

Jeesuse jüngrid tulevad Sühharist toiduga tagasi. Nad leiavad Jeesuse Jaakobi kaevu äärest, kuhu ta neist maha jäi. Nad märkavad, et ta räägib seal ühe Samaaria naisega. Jüngrite saabudes jätab naine oma veeanuma sinna ja läheb linna.

Sühharis jutustab naine teistele, mida ta Jeesuse käest kuulis. Ta ütleb veendunult: „Tulge ja vaadake meest, kes rääkis mulle kõigest, mis ma olen teinud!” Küllap soovib ta äratada uudishimu, sest ta lausub: „Kas ehk tema ongi messias?” (Johannese 4:29.) See on oluline küsimus, mis on Moosese päevist saadik inimestele huvi pakkunud. (5. Moosese 18:18.) Seetõttu tahavad linnaelanikud Jeesust oma silmaga näha ja lähevad tema juurde.

Vahepeal käivad jüngrid Jeesusele peale, et ta sööks toitu, mida nad talle tõid. Kuid ta kostab: „Mul on süüa toitu, millest teie ei tea.” Jüngrid on segaduses ja arutavad omavahel: „Kas keegi on talle süüa toonud?” Jeesus jagab oma sõnade kohta lahkelt selgitust. Ta ütleb midagi, millel on sügav tähendus kõigile tema järelkäijatele: „Minu toit on see, et ma täidan selle tahet, kes on mu läkitanud, ja viin lõpule tema töö.” (Johannese 4:32–34.)

Töö, millest Jeesus räägib, ei ole umbes nelja kuu pärast toimuv viljalõikus. Ta räägib hoopis  vaimsest lõikustööst, nagu on näha tema järgmistest sõnadest: „Vaadake põlde, need on valmis lõikuseks. Lõikaja saab juba palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui ka lõikaja võiksid üheskoos rõõmustada.” (Johannese 4:35, 36.)

Vahest aimab Jeesus, milline tulemus on sel, et ta Samaaria naisega juttu tegi. Paljud Sühhari elanikud usuvad naise jutustuse põhjal Jeesusesse. Naine annab linlastele tunnistust sõnadega „Tema rääkis mulle kõigest, mis ma olen teinud”. (Johannese 4:39.) Kui inimesed Sühharist kaevu juurde tulevad, paluvad nad Jeesusel enda juurde jääda ja neile veel kõneleda. Jeesus on sellega päri ja jääb Samaariasse kaheks päevaks.

Samaarlased kuulavad Jeesust ning tänu sellele hakkab veel rohkem inimesi temasse uskuma. Nad ütlevad naisele: „Me ei usu enam mitte ainult sinu jutu põhjal, vaid me oleme ise seda meest kuulnud ja teame, et tema on tõepoolest maailma päästja.” (Johannese 4:42.) Samaaria naine on meile suurepäraseks eeskujuks selles, mismoodi anda Kristusest tunnistust ja äratada kuulajates huvi, nii et nad sooviksid saada lisainfot.

Tuleta meelde, et see kõik toimub neli kuud enne lõikust, ilmselt enne odralõikust, mis selles kandis toimub kevadel. Niisiis on praegu arvatavasti november või detsember. See tähendab, et pärast paasapüha aastal 30 on Jeesus koos oma jüngritega umbes kaheksa kuud Juudamaal inimesi õpetanud ja ristinud. Nüüd lähevad nad põhja poole oma kodupaika Galileasse. Mis neid seal ees ootab?