Ristija Johannes pandi vangi millalgi pärast seda, kui Jeesus aastal 30 paasapüha tähistas. Johannes soovis, et ta jüngrid hakkaksid Jeesuse järelkäijateks, kuid tema vangistamisele järgnenud kuude jooksul ei ole mitte kõik neist seda teinud.

Nüüd, kui hakkab kätte jõudma 31. aasta paasapüha, tulevad mõned Johannese jüngrid Jeesuse juurde ja küsivad: „Miks meie ja variserid paastume, aga sinu jüngrid ei paastu?” (Matteuse 9:14.) Variseridele on paastumine rituaal. Hiljem jutustab Jeesus isegi mõistujutu sellest, kuidas üks vagatsev variser palvetab: „Oo, Jumal, ma tänan sind, et mina pole selline nagu kõik teised ... Ma paastun kaks korda nädalas.” (Luuka 18:11, 12.) Johannese jüngritelegi võib paastumine olla rituaal. Või siis paastuvad nad selleks, et väljendada oma kurbust Johannese vangistuse pärast. Vahest imestavad nad, miks Jeesuse jüngrid ei kurvasta ega paastu koos nendega selle tõttu, mida Johannesega on tehtud.

Jeesus vastab neile, küsides: „Miks peaksid peigmehe sõbrad kurvastama, kui peigmees on veel nendega? Aga tulevad päevad, kui peigmees võetakse neilt ära, ja siis nad paastuvad.” (Matteuse 9:15.)

Johannes ise rääkis Jeesusest kui peigmehest. (Johannese 3:28, 29.) Seega, kui Jeesus on elus, tema jüngrid ei paastu. Hiljem, pärast Jeesuse surma, kurvastavad tema jüngrid nii, et neil kaob koguni söögiisu. Ent kui Jeesus surnuist üles äratatakse, pole neil enam mingit põhjust kurvastusest paastuda.

Edasi toob Jeesus kaks näidet, lausudes: „Keegi ei õmble vanale kuuele paigaks vanumata riidelappi, sest see tõmbuks kokku ja rebenenud koht läheks hullemaks. Samuti ei panda värsket veini vanadesse nahklähkritesse. Lähkrid ju lõhkeksid, vein voolaks välja ja lähkrid oleksid rikutud. Värske vein pannakse ikka uutesse lähkritesse.” (Matteuse 9:16, 17.) Mida Jeesus sellega öelda tahab?

Jeesus aitab Ristija Johannese jüngritel mõista, et mitte keegi ei peaks Jeesuse järelkäijatelt ootama vanadest judaismi kommetest, näiteks rituaalsest paastumisest, kinnipidamist. Jeesus ei ole tulnud paikama ja edendama vana, oma aja ära elanud jumalakummardamisviisi, mis tuleb kõrvale heita. See jumalakummardamisviis, millele Jeesus aluse paneb, ei sula ühte judaismiga ega järgi sellele omaseid inimeste pärimusi. Jeesus ei ürita panna uut riidelappi vanale kuuele ega värsket veini vanasse, jäika lähkrisse.