Kui mõned juudid süüdistavad Jeesust selles, et ta on üht meest tervendades rikkunud hingamispäeva, vastab ta: „Minu isa teeb tööd seniajani ja minagi töötan lakkamatult.” (Johannese 5:17.)

Jumala seadus hingamispäeva kohta ei keela teha seda, mida Jeesus teeb. Head sõnumit kuulutades ja inimesi tervendades jäljendab ta Jumalat, kes teeb heategusid. Seega teeb Jeesus head iga päev. Tema vastus ajab aga ta süüdistajad veelgi rohkem vihale. Nad koguni püüavad teda tappa. Mispärast?

Nad mitte ainult ei usu ekslikult, et Jeesus rikub inimeste tervendamisega hingamispäeva, vaid ka lähevad raevu, kui Jeesus ütleb, et ta on Jumala poeg. Nende meelest teotab Jeesus Jumalat ja teeb end Jumalaga võrdseks, kui nimetab teda oma isaks. Kuid Jeesus ei karda neid ning kirjeldab oma erilisi suhteid Jumalaga. „Isa on Pojasse kiindunud,” ütleb ta, „ja näitab talle kõike, mida ta teeb.” (Johannese 5:20.)

Isa on eluandja. Minevikus tõendas ta seda sellega, et andis mõnele inimesele väe surnuid üles äratada. Jeesus jätkab: „Nii nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb nad elavaks, nii teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.” (Johannese 5:21.) Millised sügavad ja lootustandvad sõnad! Poeg juba äratab surnuid üles sümboolselt. Niisiis sõnab Jeesus: „Kes kuuleb minu sõnu ja usub teda, kes on mu läkitanud, see saab igavese elu. Teda ei mõisteta hukka, vaid ta on läinud surmast ellu.” (Johannese 5:24.)

Kuigi pole teada, et Jeesus oleks seni päriselt kedagi surnuist üles äratanud, ütleb ta oma süüdistajatele, et tulevikus äratatakse surnud sõna otseses mõttes ellu. Ta lausub: „Tuleb aeg, kui kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ja tulevad välja.” (Johannese 5:28, 29.)

Ehkki Jeesusel on sedavõrd erakordne ülesanne, teeb ta selgeks, et allub Jumalale. Ta nendib: „Mina ei saa omapead midagi teha. ... ma ei taha teha oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes on mu läkitanud.” (Johannese 5:30.) Küll aga pole Jeesus varem nii avalikult kirjeldanud, milline tähtis osa on tal Jumala eesmärgi täitumises. Kuid Jeesuse süüdistajad pole nende asjade kohta tunnistust kuulnud ainult temalt. „Te saatsite inimesi [Ristija] Johannese juurde,” tuletab Jeesus meelde, „ja tema andis tunnistust tõe kohta.” (Johannese 5:33.)

Jeesuse süüdistajad võivad olla kuulnud, et umbes kaks aastat tagasi rääkis Johannes juudi usujuhtidele sellest, kes tuleb pärast teda ning keda nimetati prohvetiks ja messiaks. (Johannese 1:20–25.) Jeesus tuletab oma süüdistajatele meelde, et kunagi pidasid nad vangis istuvast Johannesest sügavalt lugu. Ta sõnab: „Lühikest aega oli teil tahtmist tema valguse paistel rõõmsad olla.” (Johannese 5:35.) Ent Jeesus annab veel rohkem tunnistust kui Ristija Johannes.

„Needsamad teod [kaasa arvatud hiljutine halvatud mehe tervendamine] tunnistavad minust, et Isa on mind läkitanud,” märgib Jeesus. Peale selle ütleb ta: „Isa, kes mind läkitas, on ise minu kohta tunnistust andnud.” (Johannese 5:36, 37.) Näiteks andis Jumal Jeesusest tunnistust tema ristimise ajal. (Matteuse 3:17.)

Tegelikult ei õigusta miski seda, et need juudid Jeesust süüdistavad. Pühakiri, mida nad enda sõnul uurivad, tunnistab samuti Jeesusest. „Kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind,” ütleb Jeesus lõpetuseks, „sest tema on kirjutanud minust. Aga kui te ei usu tema kirjutatut, kuidas te siis võiksite uskuda minu sõnu?” (Johannese 5:46, 47.)