Jeesus ja tema jüngrid jõuavad Betsaidasse. Seal toovad inimesed tema juurde ühe pimeda mehe ning anuvad, et ta puudutaks teda ja teeks ta terveks.

Seepeale võtab Jeesus pimedal käest kinni ning viib ta külast välja. Sülitanud mehe silmadele, uurib Jeesus: „Kas sa näed midagi?” Mees vastab: „Ma näen inimesi, kuid nad paistavad nagu ringikõndivad puud.” (Markuse 8:23, 24.) Jeesus paneb käed mehe silmadele ning selle nägemine taastub, nii et ta näeb kõike selgesti. Siis saadab Jeesus mehe koju ja keelab tal külasse minna.

Järgmisena rändab Jeesus koos oma jüngritega põhja poole Filippuse Kaisarea aladele. Sinna minekuks tuleb kõndida umbes 40 kilomeetrit ülesmäge. Filippuse Kaisarea asub merepinnast 350 meetri kõrgusel ning sellest kirdesse jääb lumemütsiga Hermoni mägi. Arvatavasti võtab rännak mitu päeva aega.

Mingil hetkel rännaku ajal läheb Jeesus üksi palvetama. Tema surmani on jäänud kõigest üheksa või kümme kuud ning ta on oma jüngrite pärast mures. Hiljaaegu on paljud jüngrid ta maha jätnud ning usutavasti on ülejäänud segaduses või pettunud. Nad võivad mõelda, miks ta ei lasknud end kuningaks tõsta või miks ta ei tee tunnustähte, mis tõendaks ümberlükkamatult, kes ta on.

Kui jüngrid tulevad sinna, kus Jeesus palvetab, küsib ta: „Mida inimesed ütlevad, kes on Inimesepoeg?” Nad vastavad: „Ühed ütlevad, et Ristija Johannes, teised, et Eelija, ja mõned jälle, et Jeremija või keegi prohvetitest.” Mõned inimesed usuvad tõepoolest, et Jeesus on üks neist meestest ja et ta on surnuist üles äratatud. Kuna Jeesus soovib teada oma jüngrite arvamust, küsib ta: „Aga teie, kelleks teie mind peate?” Peetrus vastab kiiresti: „Sina oled messias, elava Jumala poeg.” (Matteuse 16:13–16.)

Jeesuse sõnul võib Peetrus olla õnnelik, et Jumal on talle selle tõe avaldanud. Ta lisab: „Sina oled Peetrus, ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse ning surmavald ei saa hoida seda oma võimuses.” Jeesus annab teada, et ta ehitab koguduse ja et isegi surmavald ei suuda hoida selle liikmeid oma haardes, kui nad jäävad maa peal elades Jumalale ustavaks. Ta tõotab Peetrusele: „Ma annan sulle taeva kuningriigi võtmed.” (Matteuse 16:18, 19.)

Jeesus ei anna Peetrusele apostlite seas esimest kohta, samuti ei saa ta koguduse vundamendiks. Jeesus ise on kalju, millele tema kogudus ehitatakse. (1. Korintlastele 3:11; Efeslastele 2:20.) Aja möödudes antakse Peetrusele aga kolm võtit. Tal on suur au avada eri inimrühmadele võimalus pääseda taeva kuningriiki.

 Peetrus kasutab esimest võtit 33. aasta nädalatepühal, näidates kahetsevatele juutidele ja proselüütidele, mida nad peavad pääste saamiseks tegema. Teist võtit kasutab ta selleks, et avada usklikele samaarlastele võimalus pääseda Jumala kuningriiki. Viimaks, 36. aastal, kasutab Peetrus kolmandat võtit, et anda seesama võimalus ka ümberlõikamata mittejuutidele: Korneeliusele ja teistele. (Apostlite teod 2:37, 38; 8:14–17; 10:44–48.)

Jeesuse apostleid teeb murelikuks see, kui ta kõneleb kannatustest ja surmast, mis teda Jeruusalemmas ees ootavad. Peetrus ei saa aru, et pärast seda äratatakse Jeesus üles taevaseks eluks, ning seetõttu viib ta tema kõrvale ja hakkab talle etteheiteid tegema, öeldes: „Isand, säästa end ometi! Seda sinuga küll ei juhtu!” Jeesus pöörab aga selja ja ütleb: „Eemale minust, vastupanija! Sa oled mulle komistuskiviks, sest sa ei mõtle mitte Jumala, vaid inimeste viisil.” (Matteuse 16:22, 23.)

Nüüd kutsub Jeesus lisaks apostlitele enda juurde ka teised ning selgitab, et elu tema järelkäijana ei ole lihtne. Ta sõnab: „Kui keegi tahab olla minu järelkäija, siis ta ärgu elagu iseendale, vaid kandku oma piinaposti ja käigu minu järel. Kes tahab oma elu päästa, kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu ja hea sõnumi pärast, päästab selle.” (Markuse 8:34, 35.)

Niisiis tuleb Jeesuse järelkäijatel olla julged ja ennastohverdavad, et pälvida tema soosingut. Jeesus lausub: „Kes häbeneb mind ja mu sõnu selle abielurikkuja ja patuse põlvkonna seas, seda häbeneb ka Inimesepoeg, kui ta tuleb oma isa auhiilguses koos pühade inglitega.” (Markuse 8:38.) Kui Jeesus sel ajal tuleb, „tasub ta igaühele tema tegusid mööda”. (Matteuse 16:27.)