Kui Jeesus, Peetrus, Jaakobus ja Johannes mäelt alla tulevad, kohtavad nad suurt hulka inimesi. Midagi on viltu. Kirjatundjad on kogunenud ümber jüngrite ning vaidlevad nendega. Inimesed on Jeesust nähes üsna üllatunud ning jooksevad teda tervitama. „Mille üle te nendega vaidlete?” küsib ta. (Markuse 9:16.)

Üks mees rahva hulgast põlvitab Jeesuse ette ja selgitab: „Õpetaja, ma tõin oma poja sinu juurde, sest temas on kõnevõimetuks tegev vaim. Kus tahes see ta oma valdusse võtab, paiskab ta poisi maha, nii et too ajab suust vahtu välja, kiristab hambaid ja jääb jõuetuks. Ma palusin sinu jüngritel ta poisist välja ajada, aga nad ei suutnud.” (Markuse 9:17, 18.)

Ilmselt kritiseerivad kirjatundjad jüngreid selle pärast, et need ei suutnud poissi tervendada. Vahest nad isegi pilkavad neid. Selle asemel et murest murtud isale vastata, pöördub Jeesus rahvahulga poole ja lausub: „Oh, uskmatu ja paheline põlvkond, kui kaua pean ma veel teiega olema? Kui kaua pean ma teid taluma?” Need jõulised sõnad käivad tabavalt kirjatundjate kohta, kes on püüdnud jüngreid tema äraolekul kimbatusse ajada. Seejärel ütleb Jeesus meeleheitel isale: „Too oma poeg siia.” (Luuka 9:41.)

Kui poiss Jeesuse poole tuleb, viskab temas olev deemon ta maha ja toob ta peale ägeda krambihoo. Poiss vähkreb maas ja ajab suust vahtu välja. „Kui kaua ta on niimoodi kannatanud?” küsib Jeesus isalt. See vastab: „Väiksest peale. Tihtilugu viskab vaim poisi tulle ja vette, et ta ära tappa.” Mees anub Jeesust: „Kui sa  võid midagi teha, siis olgu sul meist kahju ja aita meid.” (Markuse 9:21, 22.)

Isa on ahastuses, sest isegi Jeesuse jüngrid ei suutnud tema poega aidata. Vastuseks mehe ahastavale palvele annab Jeesus talle lootust, öeldes: „Sa ütled: „Kui sa võid.” Kõik on võimalik sellele, kes usub.” Sedamaid hüüatab isa: „Ma usun! Aita mind seal, kus mul usust puudu jääb!” (Markuse 9:23, 24.)

Jeesus märkab, et rahvast tuleb aina juurde. Kõigi nähes sõitleb Jeesus deemonit: „Sa kõnevõimetuks ja kurdiks tegev vaim, ma käsin sind: mine temast välja ja ära tule enam tema sisse tagasi!” Poisist välja minnes paneb vaim ta karjuma ja toob ta peale tugeva krambihoo. Pärast seda lamab poiss liikumatult maas. Seepeale ütlevad paljud: „Ta on surnud!” (Markuse 9:25, 26.) Ent kui Jeesus võtab poisil käest kinni, tõuseb see üles ja saab kohe terveks. (Matteuse 17:18.) Mõistagi on inimesed Jeesuse imeteost hämmastunud.

Kui Jeesus varem jüngrid kuulutustööle saatis, õnnestus neil inimestest deemonid välja ajada. Sellepärast küsivad jüngrid ühes majas omavahel olles Jeesuselt: „Miks meie ei suutnud teda välja ajada?” Jeesus selgitab, et põhjuseks oli nende usupuudus, öeldes: „Seesugused saab välja vaid palve abil.” (Markuse 9:28, 29.) Selleks, et seda võimast deemonit välja ajada, läks vaja tugevat usku ning tuli paluda Jumalalt jõudu ja abi.

Jeesus sõnab lõpetuseks: „Ma kinnitan teile: kui teie usk oleks kasvõi sinepiseemne suurune ja te ütleksite sellele mäele: „Mine siit sinna”, siis see läheks ning miski poleks teile võimatu.” (Matteuse 17:20.) Kui tugev võib küll usk olla!

Takistused ja raskused, mis ei lase meil vabalt Jehoovat teenida, võivad näida sama ületamatute ja kõrvaldamatutena nagu mägi. Kui kasvatame aga enda usku, on meil võimalik sellised mäesarnased takistused ja raskused ületada.