Pärast muutumist ja Filippuse Kaisareas deemonist vaevatud poisi tervendamist suundub Jeesus Kapernauma poole. Ta rändab üksnes koos oma jüngritega, et rahvahulgad tema asukohta teada ei saaks. (Markuse 9:30.) See annab talle võimaluse valmistada oma jüngreid ette tema surmaks ning tööks, mida nad seejärel tegema peavad. „Inimesepoeg reedetakse ja antakse inimeste kätte,” selgitab Jeesus. „Need tapavad ta ja kolmandal päeval äratatakse ta üles.” (Matteuse 17:22, 23.)

See ei tohiks jüngritele olla uudiseks. Ühel varasemal korral ütles Jeesus, et ta tapetakse, ehkki Peetrus keeldus seda uskumast. (Matteuse 16:21, 22.) Peale selle nägid kolm apostlit Jeesuse muutumist ning kuulsid pealt vestlust Jeesuse „lahkumisest”. (Luuka 9:31.) Nüüd saavad Jeesuse järelkäijad tema sõnade pärast väga kurvaks, kuigi nad ei saa neist päris täpselt aru. (Matteuse 17:23.) Samas kardavad nad temalt selgitust küsida.

Lõpuks jõuavad nad Kapernauma, mitme apostli kodulinna, kus Jeesus sageli peatub. Seal tulevad Peetruse juurde mehed, kes koguvad templimaksu. Soovides ehk Jeesusele süüks panna maksudest hoidumist, küsivad nad: „Kas teie õpetaja ei maksa kahedrahmist [templi]maksu?” (Matteuse 17:24.)

„Maksab küll,” vastab Peetrus. Kui ta majja astub, on Jeesus juhtunust juba teadlik. Enne veel kui Peetrus jõuab asja jutuks võtta, küsib Jeesus: „Mis sa arvad, Siimon, kellelt võtavad maa kuningad maksu või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?” Peetrus vastab: „Võõrastelt.” Seepeale lausub Jeesus: „Järelikult on pojad maksust vabad.” (Matteuse 17:25, 26.)

Jeesuse isa on kõiksuse kuningas ja see, keda templisse kummardama tullakse. Niisiis pole Jumala poeg seaduse silmis kohustatud templimaksu tasuma. „Aga kuna me ei taha neid pahandada,” ütleb Jeesus, „siis mine mere äärde, viska õng sisse ning võta esimene kala, mille sa kätte saad, ja kui sa tema suu avad, leiad sealt hõbemündi [stateermündi ehk neljadrahmise mündi]. Võta see ja anna neile minu ja enda eest.” (Matteuse 17:27.)

Õige varsti on jüngrid jälle koos ning nad soovivad Jeesuselt teada saada, kes on suurim kuningriigis. Alles kartsid needsamad mehed küsida Jeesuselt selgitust tema peatse surma kohta, kuid nüüd ei pelga nad enda tuleviku kohta huvi tunda. Jeesus teab, mida nad mõtlevad. Jüngrid vaidlesid sel teemal juba siis, kui nad talle Kapernauma järgnesid. Seepärast küsib ta: „Mille üle te teel vaidlesite?” (Markuse 9:33.) Nad vaikivad ja tunnevad piinlikkust, sest nad vaidlesid selle üle, kes neist on suurim. Lõpuks esitavad nad Jeesusele küsimuse, mida nad on arutanud: „Kes on suurim taeva kuningriigis?” (Matteuse 18:1.)

Tundub uskumatu, et jüngrid sellise asja üle vaidlevad. On nad ju peaaegu kolm aastat Jeesuse kõrval olnud ja talt õpetust saanud. Kuid nad on ebatäiuslikud ning on kasvanud üles kohas, kus usklikud juudid panevad suurt rõhku positsioonile. Pealegi tõotas Jeesus hiljuti Peetrusele, et ta annab talle kuningriigi võtmed. Võib-olla tunneb ta sel põhjusel end  teistest kuidagi tähtsamana. Jaakobus ja Johannes võivad samuti nii tunda, kuna nad olid tunnistajaks Jeesuse muutumisele.

Mis nende vaidluse põhjuseks ka pole, püüab Jeesus nende suhtumist muuta. Ta kutsub ühe lapse, paneb ta nende keskele seisma ja ütleb jüngritele: „Kui te ei muuda end ega saa laste sarnaseks, siis ei pääse te taeva kuningriiki. Seega, kes on alandlik ja suhtub endasse nagu see lapsuke, on suurim taeva kuningriigis, ja kes võtab vastu ühe sellise lapse minu pärast, võtab vastu ka minu.” (Matteuse 18:3–5.)

Kas pole imeline õpetamismeetod? Jeesus ei vihastu oma jüngrite peale ega ütle, et nad on isekad või auahned. Selle asemel annab ta neile näitliku õppetunni. Lastel pole silmapaistvat positsiooni. Seega selgitab Jeesus, et tema jüngrid peavad õppima endasse samamoodi suhtuma. Lõpetuseks sõnab ta: „See, kes end teie seas vähemtähtsaks peab, on suur.” (Luuka 9:48.)