Mõnda aega on Jeesuse tegevus piirdunud peamiselt Galileaga, kus teda on paremini vastu võetud kui Juudamaal. Kui ta oli Jeruusalemmas ja ühe mehe hingamispäeval terveks tegi, „hakkasid juudid veel enam otsima võimalust teda tappa”. (Johannese 5:18; 7:1.)

On 32. aasta sügis ning lehtmajadepüha seisab ukse ees. See kestab seitse päeva ning pärast seda, kaheksandal päeval, peetakse pühalik kokkutulek. Lehtmajadepüha tähistab põllumajandusaasta lõppu, mil rahvas rõõmustab ja tänab Jehoovat.

Jeesuse poolvennad – Jaakobus, Siimon, Joosep ja Juudas – käivad talle peale: „Lahku siit ja mine Juudamaale.” Jeruusalemm on maa usuline keskus. Kolme iga-aastase püha ajal on linn rahvast pungil täis. Jeesuse vennad ütlevad: „Kes tahab rahva seas tuntuks saada, ei tee midagi salajas. Näita ennast maailmale, kui sa selliseid tegusid teed!” (Johannese 7:3, 4.)

Tegelikult vennad ei usu, et Jeesus on messias. Sellegipoolest soovivad nad, et pühadeks kokku tulnud inimesed näeksid tema vägevaid tegusid. Jeesus on aga teadlik teda varitsevast ohust ja ütleb neile: „Maailmal pole põhjust vihata teid, aga mind ta vihkab, sest ma annan tunnistust selle kohta, et tema teod on kurjad. Minge teie üles pühi pidama. Mina veel ei lähe, sest minu aeg pole veel käes.” (Johannese 7:5–8.)

Mõni päev pärast seda, kui Jeesuse vennad lahkuvad koos rändurite põhimassiga, asuvad vargsi teele Jeesus ja tema jüngrid. Nad lähevad Jeruusalemma otseteed Samaaria kaudu, mitte Jordani jõe lähistel kulgevat teed mööda nagu enamik inimesi. Kuna Jeesus ja tema jüngrid vajavad Samaarias öömaja, saadab ta enda ees välja käskjalad, et need tema tulekuks kõik valmis seaksid. Ühes külas keelduvad inimesed neid vastu võtmast ega osuta neile tavapärast külalislahkust, sest Jeesus on minemas Jeruusalemma juutide püha pidama. Jaakobus ja Johannes küsivad pahaselt: „Isand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad hävitada?” (Luuka 9:54.) Jeesus noomib neid, et neil niisugune mõte üldse pähe tuli, ning nad liiguvad sealt edasi.

Kui Jeesus teel on, astub tema juurde üks kirjatundja ja ütleb: „Õpetaja, ma tahan sulle järgneda, kuhu tahes sa lähed.” Jeesus lausub: „Rebastel on urud ja lindudel pesad, aga Inimesepojal pole kohta, kuhu pead panna.” (Matteuse 8:19, 20.) Ta osutab sellele, et kirjatundjal tuleb  kogeda raskusi, kui ta tema jüngriks saab. Mees näib olevat liiga uhke, et sellise eluviisiga leppida. Meil kõigil tasuks mõelda, mida oleme meie valmis tegema, et Jeesust järgida.

Ühele teisele mehele ütleb Jeesus: „Järgne mulle!” Mees vastab: „Isand, luba mul esmalt minna ja matta oma isa.” Jeesus teab tema olukorda ja ütleb: „Lase surnutel oma surnud matta. Sina mine ja kuuluta kõikjal Jumala kuningriiki.” (Luuka 9:59, 60.) Ilmselt pole tema isa veel surnud. Kui see nii oleks, poleks ta arvatavasti siin ega räägiks Jeesusega. Ta ei ole valmis Jumala kuningriiki kõige tähtsamaks pidama.

Jeesus ja tema jüngrid liiguvad edasi Jeruusalemma poole. Veel üks mees ütleb talle: „Ma tahan sulle järgneda, Isand, aga luba mul kõigepealt kodustega hüvasti jätta.” Jeesus kostab: „Ükski, kes on pannud käe adra külge, kuid vaatab tagasi selle poole, mis jäi maha, ei ole väärt pääsema Jumala kuningriiki.” (Luuka 9:61, 62.)

Need, kes soovivad saada Jeesuse tõelisteks jüngriteks, peavad olema keskendunud kuningriigitööle. Kui kündja ei vaata otse ette, tulevad vaod tõenäoliselt kõverad. Kui ta paneb adra käest, et vaadata tagasi, ei saa töö õigeks ajaks tehtud. Samamoodi võib igaüks, kes vaatab tagasi sellele vanale maailmale, kalduda kõrvale igavesse ellu viivalt teelt.