Jeesus on mitmel moel püüdnud panna inimesi mõtlema nende suhetele Jumalaga. Pärast seda, kui ta on ühe variseri maja juures rahvaga kõnelenud, avaneb selleks taas võimalus.

Mõned neist mainivad üht traagilist sündmust. Nad räägivad galilealastest, kelle Rooma maavalitseja Pontius Pilatus tappis, kui need loomi ohverdasid. (Luuka 13:1.) Mis sündmusest täpsemalt on jutt?

Need galilealased võivad olla need, kes tapeti, kui tuhanded juudid protesteerisid selle vastu, et Pilatus kasutab templi varalaekast võetud raha akvedukti ehitamiseks, et juhtida vett Jeruusalemma. Pilatusele võisid selle raha anda templiülemad. Ehk arvavad sellest tragöödiast rääkijad, et galilealased surid omaenda halbade tegude pärast. Jeesus aga pole sellega päri.

Ta küsib: „Kas te arvate, et need galilealased, kellega see juhtus, olid suuremad patused kui kõik teised galilealased?” Ta ise vastab: „Üldsegi mitte.” Seejärel hoiatab ta juute: „Kui te oma patte ei kahetse, siis hukkute kõik niisamuti.” (Luuka 13:2, 3.) Nüüd mainib Jeesus üht teist tragöödiat, mis ilmselt hiljuti juhtus ning mis võis olla seotud selle akvedukti ehitamisega.

Jeesus esitab küsimuse: „Kas te arvate, et neil kaheksateistkümnel, kelle peale kukkus Siiloahi torn ja nad tappis, lasus suurem süü kui kõigil teistel Jeruusalemma elanikel?” (Luuka 13:4.) Rahvas võib mõelda, et need inimesed surid oma pahategude tõttu. Taas pole Jeesus sellega päri. Ta teab, et kõiki võivad tabada „ettearvamatud sündmused” ning et ilmselt on need ka selle tragöödia põhjuseks. (Koguja 9:11.) Inimesed peaksid sellest loost õppust võtma. „Kui te ei kahetse, siis hukkute kõik nagu nemadki,” manitseb Jeesus. (Luuka 13:5.) Kuid miks ta seda mõtet just praegu rõhutab?

See on seotud sellega, kui palju aega on jäänud tema maapealse teenistuse lõpuni. Ta jutustab selle kohta ühe loo: „Ühe mehe viinamäele oli istutatud viigipuu. Mees läks sellelt vilja otsima, aga ei leidnud midagi. Siis ütles ta viinamäe aednikule: „Ma olen juba kolm aastat käinud sellelt viigipuult vilja otsimas, aga pole midagi leidnud. Raiu see maha. Miks see peaks kasutuna maad raiskama?” Aednik vastas talle: „Isand, jäta ta veel üheks aastaks, kuni ma kaevan ta ümbert ja panen talle sõnnikut. Kui ta hakkab vilja kandma, on hea, aga kui mitte, siis raiu ta maha.”” (Luuka 13:6–9.)

Jeesus on püüdnud rohkem kui kolm aastat juutide usku kasvatada. Ometi on võrdlemisi vähe neid, kes on saanud tema jüngriteks ja keda võib pidada tema töö viljaks. Nüüd, oma neljandal teenistusaastal, teeb ta veelgi rohkem. Ta kuulutab ja õpetab Juudamaal ja Pereas, justkui kaevates juutide viigipuu ümbert ja pannes sinna väetist. Milline on tulemus? Üsna vähesed juudid võtavad Jeesust kuulda. Kuna valdav osa rahvast keeldub kahetsemast, ootab seda hukk.

 See, et enamik juute ei võta Jeesust vastu, saab peagi ühel hingamispäeval jälle ilmsiks. Jeesus õpetab sünagoogis ning silmab seal naist, kes on olnud 18 aastat küürus teda vaevava deemoni tõttu. Jeesus ütleb talle kaastundlikult: „Naine, sa oled vaba oma haigusest.” (Luuka 13:12.) Ta paneb käed naise peale ning otsekohe ajab see end sirgu ja hakkab Jumalat ülistama.

See teeb hinge täis sünagoogi ülemal, kes lausub: „Töötegemiseks on kuus päeva. Tulge nendel päevadel ja laske end terveks teha, aga mitte hingamispäeval.” (Luuka 13:14.) Ta ei eita, et Jeesus suudab inimesi tervendada. Ta hoopis mõistab hukka need, kes tulevad end tervendada laskma hingamispäeval. Jeesuse järgmistes sõnades on raudne loogika: „Te silmakirjatsejad! Eks igaüks teist päästa hingamispäeval oma pulli või eesli latrist lahti, et teda jooma viia? Kas ei oleks siis see naine, kes on Aabrahami tütar ja keda Saatan 18 aastat köidikuis hoidis, pidanud vabanema oma köidikuist hingamispäeval?” (Luuka 13:15, 16.)

Jeesuse vastased häbenevad, kuid rahvas rõõmustab imeliste tegude üle, mida ta nende silme all teeb. Järgmiseks kordab Jeesus siin Juudamaal kahte kuningriigi kohta käivat prohvetlikku mõistujuttu, mis ta rääkis varem Galilea merel ühest paadist. (Matteuse 13:31–33; Luuka 13:18–21.)