Variseride ülema juures söömaajal viibides on Jeesus jaganud tähtsat õpetust. Kui ta jätkab oma teekonda Jeruusalemma poole, käib temaga kaasas palju rahvast. Miks? Kas nad tõesti soovivad olla tema järelkäijad, ükskõik mida see neilt ka ei nõuaks?

Tee peal ütleb Jeesus midagi, mis võib mõnda neist üllatada: „Kes tuleb minu juurde, aga ei armasta mind rohkem kui oma isa, ema, naist, lapsi, vendi, õdesid ja isegi oma elu, ei saa olla mu jünger.” (Luuka 14:26.)

Jeesus ei ütle, et see, kes saab tema jüngriks, ei tohiks oma sugulasi üldse armastada. Ta ütleb hoopis seda, et niisugune inimene peab armastama teda rohkem kui oma sugulasi. Jeesuse jünger ei tohiks olla selline nagu mees mõistujutus, kes keeldus tähtsast kutsest seetõttu, et ta oli äsja abiellunud. (Luuka 14:20.)

Pane tähele, et Jeesuse sõnul peab tema jünger armastama teda isegi rohkem kui oma elu. See tähendab, et vajaduse korral peab Jeesuse tõeline jünger olema valmis surema. Ilmselgelt kaasneb Kristuse jüngriks saamisega suur vastutus. Sellist sammu ei tuleks mingil juhul astuda mõtlematult.

Kristuse jüngrid võivad kogeda raskusi ja tagakiusamist. Jeesus ütleb: „Kes ei käi minu järel ega kanna oma piinaposti, ei saa olla mu jünger.” (Luuka 14:27.) Niisiis peab Jeesuse tõeline jünger olema valmis kandma samasugust teotusekoormat nagu Jeesuski. Ta on öelnud ka seda, et vaenlased tapavad ta.

Seepärast tuleb Jeesusega kaasas käival rahval sügavalt järele mõelda, mida tähendab olla tema jünger. Jeesus toob selle kohta näite, lausudes: „Kes teie seast, kes tahaks ehitada torni, ei istuks esmalt maha ega arvutaks kokku kulusid, et näha, kas tal on kõik vajalik, et torn valmis saada? Muidu ta rajaks küll vundamendi, kuid ei suudaks ehitust lõpetada.” (Luuka 14:28, 29.) Need, kes koos Jeesusega Jeruusalemma rändavad, oleksid pidanud enne tema jüngriks saamist tegema läbimõeldud otsuse täita kõiki sellega kaasnevaid kohustusi. Selle mõtte rõhutamiseks toob ta veel ühe näite.

Ta küsib: „Kas kuningas, kes läheb teise kuninga vastu sõtta, ei istu esmalt maha ega pea nõu, kas ta suudab 10 000 sõduriga saada jagu sellest, kes tuleb tema vastu 20 000 sõduriga? Kui ta ei suuda, eks saada ta juba siis, kui teine on veel kaugel, saadikud välja ja palu rahu.” Jeesus lausub jõulised sõnad:  „Niisiis, mitte ükski teist, kes ei loobu kõigest, mis tal on, ei saa olla minu jünger.” (Luuka 14:31–33.)

Muidugi ei ütle Jeesus seda vaid tema järel käivale rahvale. Kõik, kes teda tundma õpivad, peavad tahtma nende sõnade kohaselt toimida. See tähendab, et kui nad soovivad olla tema jüngrid, peavad nad olema valmis ohverdama kõik, mis neil on – oma vara, koguni oma elu. See on midagi, millele tasub mõelda ja mille pärast palvetada.

Järgmisena puudutab Jeesus uuesti teemat, mida ta käsitles mäejutluses. Selles ütles ta, et tema jüngrid on maa sool. (Matteuse 5:13.) Ilmselt pidas ta silmas seda, et nii nagu sool hoiab toitu riknemast, avaldavad Jeesuse jüngrid inimestele head mõju, aidates neil hoida end vaimse ja kõlbelise rikutuse eest. Nüüd, kui tema teenistus hakkab lõpule jõudma, sõnab ta: „Sool on küll hea, aga kui see kaotab oma toime, millega seda siis jälle soolaseks teha?” (Luuka 14:34.) Tema kuulajad teavad, et tihtipeale pole neile kättesaadav sool puhas, sest see võib sisaldada mulda, ning on seetõttu kasutu.

Seega õpetab Jeesus, et ka tema kauaaegsed jüngrid ei tohiks meelekindlust kaotada. Kui nii juhtuks, oleksid nad kasutud nagu sool, mis on kaotanud oma toime. Nad võiksid nõnda saada maailma pilkealusteks. Pealegi oleksid nad Jumala silmis kõlbmatud ning lausa teotaksid tema nime. Jeesus toonitab, kui tähtis on sellest hoiduda, öeldes: „Kellel kõrvad on, et kuulata, see kuulaku!” (Luuka 14:35.)