Järgmisel päeval, pühapäeval, 9. niisanil lahkub Jeesus koos oma jüngritega Betaaniast ja suundub Jeruusalemma poole. Kui nad jõuavad Õlimäel asuva Betfage lähedale, annab Jeesus kahele jüngrile korralduse.

Ta ütleb: „Minge sinna külla, mis eemalt paistab, ja kohe te leiate kinniseotud eesli koos säluga. Päästke need lahti ja tooge minu juurde. Kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Isandal on neid vaja.” Seepeale annab ta need otsekohe.” (Matteuse 21:2, 3.)

Jüngrid ei saa aru, et Jeesuse juhendid on seotud ühe Piibli ennustusega. Hiljem nad aga mõistavad, et sellega läheb täide Sakarja prohvetiennustus. Sakarja kuulutas ette, et Jumala tõotatud kuningas tuleb Jeruusalemma ning et „ta on alandlik ja sõidab eesli seljas, noorlooma seljas, emaeesli sälu seljas”. (Sakarja 9:9.)

Kui jüngrid jõuavad Betfagesse ning võtavad sälu ja emaeesli, küsivad mõned, kes seal seisavad: „Mis te teete? Miks te sälu lahti päästate?” (Markuse 11:5.) Kuuldes, et Isandal on neid vaja, lubavad nad loomad Jeesusele viia. Jüngrid heidavad oma pealisriided nii eesli kui ka sälu üle ning Jeesus istub sälu selga.

Sellal kui Jeesus Jeruusalemma poole sõidab, tuleb inimesi üha enam kokku. Paljud panevad oma pealisriided tee peale. Teised raiuvad puuoksi või „väljadelt haljaid oksi” ning laotavad need laiali. Nad hüüavad: „Too pääste! Õnnistatud olgu, kes tuleb Jehoova nimel! Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulevane kuningriik!” (Markuse 11:8–10.) Rahva seas olevaid varisere ajavad need sõnad marru. Nad käsivad Jeesust: „Õpetaja, kutsu oma jüngreid korrale.” Ta vastab: „Ma ütlen teile: kui nemad vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama.” (Luuka 19:39, 40.)

Jeruusalemma silmitsedes hakkab Jeesus nutma ja ütleb: „Kui sa ometi oleksid sel päeval aru saanud, mida rahuks on vaja! Aga nüüd on see peidetud su silme eest.” Jeruusalemm saab tahtliku sõnakuulmatuse pärast karistada. Jeesus ennustab: „Tulevad päevad, kui vaenlased ehitavad su ümber teravatipulistest palkidest tara, piiravad su ümber ja ründavad sind igast küljest. Nad hävitavad sinu ja su lapsed su sees ega jäta sinus kivi kivi peale.” (Luuka 19:42–44.) Jeesuse sõnad Jeruusalemma hävingu kohta lähevad täide aastal 70.

Kui Jeesus Jeruusalemma jõuab, lööb kogu linn kihama ning inimesed küsivad: „Kes see on?” Rahva hulgas räägitakse: „Tema on see prohvet Jeesus Galilea Naatsaretist.” (Matteuse 21:10, 11.) Need, kes olid tunnistajaks sellele, kuidas Jeesus Laatsaruse surnuist üles äratas, jutustavad sellest imeteost teistele. Variserid kurdavad, et neil pole mitte mingit edu. Nad räägivad omavahel: „Kogu maailm jookseb tema järele.” (Johannese 12:18, 19.)

Nagu Jeesusel on Jeruusalemmas käies tavaks, läheb ta templisse õpetama. Seal teeb ta terveks pimedad ja jalust vigased. Kui peapreestrid ja kirjatundjad näevad, mida ta teeb, ja kuulevad, et poisid templis hüüavad: „Too pääste Taaveti pojale!”, saavad nad väga tigedaks. Usujuhid küsivad Jeesuselt: „Kas sa kuuled, mida need ütlevad?” Ta vastab: „Jah, kuulen. Kas te pole lugenud: „Laste ja imikute suu kaudu oled sa toonud kiituse”?” (Matteuse 21:15, 16.)

Jeesus vaatab templis ringi. Aeg on juba hiline. Seepärast lahkub ta sealt koos apostlitega. Enne kui algab 10. niisan, läheb ta tagasi Betaaniasse, kus ta veedab pühapäeva öö.