Nagu varem, räägib Jeesus ka oma teenistuse lõppjärgus mõistujutte, et kirjatundjate ja peapreestrite tõelist palet paljastada. Seepärast tahavad nad teda tappa. (Luuka 20:19.) Kuid Jeesus pole nende paljastamist lõpetanud. Ta räägib veel ühe mõistujutu.

Jeesus ütleb: „Taeva kuningriik sarnaneb kuningaga, kes korraldas oma pojale pulmapeo. Ta saatis oma orjad kutsutuid pulma paluma, aga need ei tahtnud tulla.” (Matteuse 22:2, 3.) Jeesus mainib mõistujutu alguses taeva kuningriiki. Sellest võib järeldada, et kuningas selles loos on Jumal Jehoova. Keda sümboliseerivad aga kuninga poeg ja pulmapeole kutsutud? Jällegi on lihtne mõista, et kuninga poeg on Jehoova poeg Jeesus, kes seda mõistujuttu parasjagu räägib, ning et kutsutud on need, kes hakkavad koos pojaga olema taeva kuningriigis.

Kes on esimesed kutsutud? Need, kellele Jeesus ja tema apostlid on kuningriiki kuulutanud – juudid. (Matteuse 10:6, 7; 15:24.) Aastal 1513 e.m.a sõlmis Jumal selle rahvaga seaduselepingu. Nii olid juudid esimesed, kellest oleks võinud saada „preestrite kuningriik”. (2. Moosese 19:5–8.) Kuid millal hakati neid pulma paluma? Nähtavasti aastal 29, kui Jeesus hakkas taeva kuningriiki kuulutama.

Kuidas enamik iisraellasi kutsele reageeris? Jeesuse sõnul ei tahtnud nad pulma tulla. Valdav osa usujuhte ja lihtinimesi ei võtnud Jeesust vastu kui messiat ja Jumala määratud kuningat.

Jeesus aga näitab, et juutidele antakse teinegi võimalus. Ta sõnab: „Siis saatis ta [kuningas] välja teised orjad, lausudes: „Öelge kutsutuile: „Ma olen valmistanud pidusöögi, pullid ja nuumloomad on tapetud ning kõik on valmis. Tulge pulmapeole!”” Kutsutud aga läksid ükskõikselt minema, üks oma põllule, teine  äriasju ajama, ülejäänud aga võtsid tema orjad kinni, mõnitasid neid ja tapsid nad.” (Matteuse 22:4–6.) See toimub siis, kui rajatakse kristlik kogudus. Sellal on juutidel veel võimalus pääseda kuningriiki, ent suurem osa neist lükkab põlglikult selle kutse tagasi ja kohtleb kuninga orjasid koguni julmalt. (Apostlite teod 4:13–18; 7:54, 58.)

Mis saab seetõttu sellest rahvast? Jeesus annab teada: „Kuningas vihastus, saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja põletas nende linna maha.” (Matteuse 22:7.) Nii juhtub juutidega aastal 70, kui roomlased hävitavad „nende linna”, Jeruusalemma.

Kas see, et nad kuninga kutse tagasi lükkavad, tähendab, et kedagi teist ei kutsutagi peole? Ei. Jeesus jätkab mõistujutu rääkimist: „Siis ta [kuningas] ütles oma orjadele: „Pulmapeoks on kõik valmis, aga kutsutud polnud seda väärt. Seepärast minge linnast välja viivatele teedele ja kutsuge pulma kõik, keda leiate.” Orjad läksidki välja teedele ja kutsusid kokku kõik, keda leidsid, nii kurjad kui ka head, ja pulmasaal sai pidulisi täis.” (Matteuse 22:8–10.)

Väärib märkimist, et apostel Peetrus hakkab hiljem esitama kutset mittejuutidele ja aitab neil kristlasteks saada. Aastal 36 saavad Rooma sadakonnaülem Korneelius ja tema pere Jumala vaimu, mistõttu neile avaneb võimalus pääseda Jeesuse mainitud taeva kuningriiki. (Apostlite teod 10:1, 34–48.)

Jeesus selgitab, et mitte kõik peolised pole kuningale meelepärased, öeldes: „Kui kuningas tuli külalisi üle vaatama, märkas ta meest, kel polnud pulmariideid seljas, ja küsis temalt: „Kulla mees, kuidas sa siia ilma pulmariieteta sisse said?” Mees aga ei saanud sõnagi suust. Siis ütles kuningas oma teenritele: „Siduge tal käed ja jalad kinni ning heitke ta välja pimedusse! Seal ta nutab ja kiristab hambaid.” Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.” (Matteuse 22:11–14.)

Jeesust kuulavad usujuhid ei pruugi täielikult mõista tema sõnade mõtet ega seda, mida see kõik neile tähendab. Sellegipoolest on nad tigedamad kui kunagi varem ning on võtnud endale pähe vabaneda isikust, kes on nad sellisesse piinlikku olukorda pannud.