Viibides siiani oma nelja apostliga Õlimäel, räägib Jeesus neile veel ühe mõistujutu. Mõni päev tagasi, kui ta oli Jeerikos, rääkis ta mõistujutu miinidest, näitamaks, et kuningriik tuleb kauges tulevikus. Mõistujutt, mille ta nüüd jutustab, sarnaneb paljuski mõistujutuga miinidest. See on osa vastusest küsimusele tema kohaloleku ja selle ajastu viimsete päevade kohta. See rõhutab, et Jeesuse jüngritel tuleb täita usinalt ülesannet, mille ta neile usaldab.

Jeesus alustab mõistujuttu niiviisi: „Kuningriik sarnaneb ka mehega, kes enne võõrale maale rändamist kutsus oma orjad ja usaldas oma vara nende hoolde.” (Matteuse 25:14.) Varem võrdles Jeesus end mehega, kes rändas võõrale maale, et „saada enda kätte kuningavõim”. Seepärast mõistavad tema apostlid, et see mees, kellest ta nüüd räägib, on samuti Jeesus. (Luuka 19:12.)

Enne kui mees selles mõistujutus võõrsile rändab, usaldab ta oma orjade hoolde oma väärtusliku vara. Kolme ja poole aasta pikkuse teenistuse jooksul on Jeesus eeskätt kuulutanud head sõnumit Jumala kuningriigist. Ta on õpetanud ka oma jüngreid seda tööd tegema. Nüüd läheb ta ära, olles veendunud, et nad jätkavad tööd, milleks ta on neid välja õpetanud. (Matteuse 10:7; Luuka 10:1, 8, 9; võrdle Johannese 4:38; 14:12.)

Kuidas jaotab mees orjade vahel oma vara? Jeesus jutustab: „Ühele ta andis viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe talendi hõbemünte, igaühele tema võimete järgi, ja läks võõrale maale.” (Matteuse 25:15.) Kuidas käivad orjad ümber nende hoolde usaldatud varaga? Kas nad on usinad ja toovad oma isandale tulu?

Jeesus ütleb apostlitele: „See, kes oli saanud viis talenti, läks kohe äri tegema ja teenis viis lisaks. Ja see, kes oli saanud kaks talenti, teenis kaks lisaks. Aga see ori, kes oli saanud vaid ühe talendi, läks ja kaevas maasse augu ning peitis oma isanda hõberahad ära.” (Matteuse 25:16–18.) Mis saab siis, kui isand naaseb?

„Pika aja pärast tuli orjade isand tagasi,” jätkab Jeesus, „ja hakkas nendega arveid klaariks tegema.” (Matteuse 25:19.) Esimesed kaks orja tegid oma parima, kumbki oma võimete järgi. Mõlemad orjad olid usinad ja töökad ning kasvatasid neile usaldatud vara. See, kes sai viis talenti, teenis sama palju juurde, nõnda tegi ka ori, kes sai kaks talenti. (Jeesuse päevil pidi ühe talendi teenimiseks töötama umbes 19 aastat.) Isand kiidab mõlemat orja sõnadega: „Tubli, sa hea ja ustav ori! Sa oled olnud ustav vähese eest hoolitsedes, ma panen su  palju üle. Rõõmusta koos oma isandaga.” (Matteuse 25:21.)

Asjalood on aga sootuks teistsugused orjaga, kes sai ühe talendi. Ta ütleb: „Isand, ma teadsin, et sa oled nõudlik mees. Sa lõikad sealt, kuhu sa pole külvanud, ja kogud sealt, kus sa pole tuulanud. Seepärast ma lõin kartma ning läksin ja peitsin su talendi maa sisse. Siin see on.” (Matteuse 25:24, 25.) See ori ei andnud raha isegi pankurite kätte hoiule, et isandale intressi teenida. Ta ei tegutsenud oma isanda huvides.

Isand nimetab seda orja põhjendatult „nurjatuks ja laisaks orjaks”. See talent, mis tal on, võetakse temalt ära ja antakse usinale orjale. Isand sõnab: „Igaühele, kellel on, antakse juurde ja tal on siis külluslikult, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.” (Matteuse 25:26, 29.)

Jeesuse jüngritel on juba ainuüksi selle mõistujutuga seoses palju, mille üle mõelda. Nad mõistavad, et Jeesus usaldab neile midagi väga väärtuslikku. Ta annab neile auväärse ülesande õpetada inimesi, et neist saaksid Jeesuse jüngrid. Jeesus ootab, et nad täidaksid seda ülesannet usinalt. Kuigi ta käsib neil teha kuulutustööd, ei arva ta, et kõigil tuleks teha seda ühepalju. Nagu mõistujutus ilmneb, tuleks igaühel teha nii palju, kui ta oma võimete järgi suudab. Ent kui keegi on laisk ega tee isanda vara eest hoolitsedes oma parimat, pole Jeesus temaga rahul.

Kahtlemata valmistab apostlitele rõõmu Jeesuse lubadus „Igaühele, kellel on, antakse juurde”.