Jeesus ja apostlid on valmis lahkuma ülemisest toast, kus nad on paasatoitu söönud. Jaganud neile palju õpetussõnu, lisab Jeesus: „Ma räägin seda kõike teile selleks, et te ei laseks end eksitada.” Miks on selline hoiatus asjakohane? Ta ütleb neile: „Teid heidetakse kogudusest välja ning tuleb aeg, kui igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale au toovat.” (Johannese 16:1, 2.)

See mõte võib apostlid rahutuks teha. Kuigi Jeesus on neile teada andnud, et maailm hakkab neid vihkama, ei ole ta neile otsesõnu avaldanud, et neid tapetakse. Miks ta ei ole seda teinud? „Ma ei rääkinud seda kohe alguses, sest siis ma olin koos teiega,” lausub ta. (Johannese 16:4.) Nüüd, enne oma lahkumist, hoiatab ta neid, et nad hiljem ei komistaks.

Jeesus jätkab: „Ma [lähen] tema juurde, kes on mu läkitanud. Ometi ei küsi keegi teist minult, kuhu ma lähen.” Varem samal õhtul küsisid apostlid temalt, kuhu ta läheb. (Johannese 13:36; 14:5; 16:5.) Kuid praegu on Jeesuse sõnad tulevasest tagakiusamisest teinud nad sedavõrd ärevaks, et neid valdab suur kurbus. Sel põhjusel ei tunne nad huvi selle vastu, missugune auhiilgus teda ootab või mida võib see tähendada Jehoova teenijatele. Jeesus märgib: „Selle tõttu, mida ma teile räägin, on kurbus täitnud teie südame.” (Johannese 16:6.)

Seejärel nendib ta: „Teile on hea, et ma ära lähen. Kui ma ei läheks, ei tuleks aitaja teie juurde, aga kui ma lähen, siis ma saadan ta teie juurde.” (Johannese 16:7.) Üksnes siis, kui Jeesus sureb ja taevasse läheb, võivad tema jüngrid saada püha vaimu, mida ta võib saata neile appi, ükskõik kus nad ka ei elaks.

Püha vaim „toob ... maailmale selguse patu, õiguse ja kohtumõistmise kohta”. (Johannese 16:8.) Varsti saab ilmsiks, et maailm pole uskunud Jumala poega. See, et Jeesus läheb taevasse, toob selguse õiguse kohta ehk tõendab, et Jeesus oli õige. Samuti näitab see, miks „selle maailma valitseja” Saatan väärib hukkamõistvat kohtuotsust. (Johannese 16:11.)

„Mul on teile veel palju öelda,” sõnab Jeesus, „aga te ei suuda seda kõike praegu vastu võtta.” Kui ta valab välja püha vaimu, juhatab see jüngritele kätte „kogu tõe”, nii et nad mõistavad seda ja saavad selle järgi elada. (Johannese 16:12, 13.)

Apostleid ajavad segadusse Jeesuse järgmised sõnad: „Natukese aja pärast te ei näe mind enam, ja veel natukese aja pärast te näete mind.” Nad hakkavad omavahel arutama, mida see tähendab. Jeesus teab, et nad tahavad talt seda küsida, ning sõnab: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: te hakkate nutma ja halama, ent maailm on rõõmus. Te kurvastute, aga teie kurbus muutub rõõmuks.” (Johannese 16:16, 20.) Kui Jeesus pärastlõunal tapetakse, siis usujuhid rõõmustavad, kuid jüngrid kurvastavad. Ent kui Jeesus surnuist üles äratatakse, asendub nende kurbus rõõmuga. Samuti rõõmustavad jüngrid siis, kui ta valab nende peale välja Jumala püha vaimu.

Jeesus võrdleb apostlite olukorda sünnitusvaludes naise olukorraga. Ta ütleb: „Kui naine sünnitab, on ta murelik, sest tema tund on tulnud. Aga kui ta on lapse ilmale toonud, ei tule ta vaev talle enam meeldegi, sest ta on rõõmus, et inimene on sündinud maailma.” Jeesus lohutab apostleid: „Samuti olete teie praegu kurvad, aga ma tulen jälle teie juurde ja teie süda saab rõõmsaks ning keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.” (Johannese 16:21, 22.)

 Seniajani pole apostlid palunud midagi Jeesuse nimel. Nüüd ütleb ta: „Sel päeval te palute Isa minu nime kaudu.” Miks nad seda teevad? Mitte sellepärast, et Isa ei tahaks neile vastata. Jeesus jätkab: „Isa on teisse kiindunud, sellepärast et teie olete kiindunud minusse ja usute, et ma olen tulnud Jumala nimel.” (Johannese 16:26, 27.)

Ilmselt just Jeesuse innustavatest sõnadest ajendatuna ütlevad apostlid: „Me usume, et sa oled tulnud Jumala juurest.” Varsti pannakse nende usk proovile. Jeesus annab teada, mis õige pea toimub. Ta ütleb: „Tuleb aeg, ja see ongi juba käes, kui te jooksete laiali, igaüks oma majja, ja te jätate mu üksi.” Samas julgustab ta neid: „Seda kõike rääkisin ma teile selleks, et teil oleks tänu minule rahu. Maailmas te kohtate raskusi, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Johannese 16:30–33.) Jeesus ei kavatse neid hüljata. Ta on veendunud, et ka nemad võivad maailma ära võita, kui nad täidavad ustavalt Jumala tahet hoolimata Saatana ja tema maailma püüetest murda nende laitmatust.