Jeesus ei ürita Pilatuse eest varjata seda, et ta on kuningas. Ometi ei kujuta tema kuningriik endast Roomale mingit ohtu. „Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma,” ütleb Jeesus. „Kui mu kuningriik kuuluks sellesse maailma, siis oleksid mu alamad võidelnud, et juudid poleks mind kinni võtnud. Aga minu kuningriik ei ole sellest maailmast.” (Johannese 18:36.) Niisiis on Jeesusel küll kuningriik, kuid see ei kuulu sellesse maailma.

Pilatus ei jäta asja sinnapaika. Ta pärib: „Nii et sa siis ikkagi oled kuningas?” Jeesus annab Pilatusele teada, et see on jõudnud õigele järeldusele. Ta vastab: „Jah, ma olen kuningas. Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõe kohta tunnistust annaksin. Igaüks, kes on tõe poolel, võtab mu häält kuulda.” (Johannese 18:37.)

Mõni aeg tagasi ütles Jeesus Toomasele: „Mina olen tee ja tõde ja elu.” Nüüd on ka Pilatus kuulnud, et Jumal saatis Jeesuse maa peale selleks, et ta annaks tunnistust tõe kohta, eriti tõe kohta, mis puudutab tema kuningriiki. Jeesusel on kindel nõu sellele tõele truuks jääda, isegi kui ta peab selle nimel surema. Pilatus küsib: „Mis on tõde?”, kuid ei jää vastust ootama. Ta on kuulnud küllalt, et selle mehe kohta otsus langetada. (Johannese 14:6; 18:38.)

Pilatus naaseb rahvahulga juurde, kes ootab väljas palee ees. Ilmselt on Jeesus tema kõrval, kui ta ütleb peapreestritele ja rahvale: „Ma ei leia sellel inimesel mingit süüd.” Nad satuvad marru ning käivad talle peale: „Ta ässitab rahvast üles, õpetades kogu Juudamaal ja Galileast alates siiani välja.” (Luuka 23:4, 5.)

Küllap hämmastab Pilatust juutide pime fanatism. Samal ajal kui peapreestrid ja vanemad edasi kisavad, küsib Pilatus Jeesuselt: „Kas sa ei kuule, milles kõiges nad sind süüdistavad?” (Matteuse 27:13.) Jeesus ei kosta sõnagi. See, et tema näost paistab hoolimata neist pöörastest süüdistustest kindel rahu, paneb Pilatust imestama.

Juutide väitel on Jeesus ässitanud rahvast üles „Galileast alates”. Pilatus selgitab välja, et tegelikult on Jeesus galilealane. Nüüd tuleb Pilatusele idee, mida teha, et tema ei peaks Jeesuse süüdimõistmise eest vastutama. Herodes Antipas (Herodes Suure poeg) on Galilea valitseja ning viibib paasapüha ajal Jeruusalemmas. Seega saadab Pilatus Jeesuse Herodese juurde. Herodes Antipas on see, kes lasi Ristija Johannesel pea maha raiuda. Hiljem, kui ta kuulis Jeesuse imetegudest, kartis ta, et Jeesus võib olla surnuist üles tõusnud Johannes. (Luuka 9:7–9.)

Jeesust nähes Herodes rõõmustab, kuid mitte selle pärast, et ta tahaks teda aidata või püüaks kindlaks teha, kas tema vastu esitatud süüdistustel on tõepõhi all. Herodes on lihtsalt uudishimulik ja loodab „näha mõnd tema imetegu”. (Luuka 23:8.) Ent Jeesus ei rahulda Herodese uudishimu. Ta ei ütle ainsamatki sõna, kui Herodes teda küsitleb. Pettunud Herodes hakkab teda koos oma sõduritega alandama. (Luuka 23:11.) Nad riietavad ta uhkesse rõivasse ning mõnitavad teda. Siis saadab Herodes Jeesuse tagasi Pilatuse juurde. Herodes ja Pilatus olid varem vaenujalal, kuid nüüd saavad nad headeks sõpradeks.

Kui Jeesus tagasi tuuakse, kutsub Pilatus kokku peapreestrid, juutide ülemad ja rahva ning ütleb: „Ma kuulasin ta teie ees üle, aga leidsin, et teie süüdistused tema vastu on alusetud. Ka Herodes ei leidnud temas süüd, sest ta saatis tema meie juurde tagasi. See mees  pole teinud midagi, mis oleks surma väärt. Seepärast ma karistan teda ja lasen vabaks.” (Luuka 23:14–16.)

Pilatus soovib Jeesust vabastada, sest ta mõistab, et preestrid on ta tema kätte andnud kadeduse pärast. Ta saab Jeesuse vabastamiseks veel ühe põhjuse. Kui Pilatus kohtujärjel istub, saadab tema naine talle sõna: „Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma kannatasin täna unes tema pärast palju.” (Matteuse 27:19.) Tema unenägu võis olla jumalikku päritolu.

Kuidas saaks Pilatus selle süütu mehe vabastada, nagu ta peakski tegema?