Aabraham ja Saara olid olnud abielus palju aastaid. Nad kolisid ära oma mugavast kodust Uri linnas ja hakkasid elama telgis. Saara ei nurisenud selle üle, sest ta teadis, et kõige parem on teha nii, nagu Jehoova ütleb.

Saara tahtis väga last saada. Ta ütles Aabrahamile: „Kui mu teenija Haagar saaks lapse, siis peaksin teda justkui enda lapseks.” Mõne aja pärast sündiski Haagarile poeg, kes sai nimeks Ismael.

Aastaid hiljem, kui Aabraham oli 99 ja Saara 89 aastat vana, tuli neile külla kolm meest. Aabraham kutsus nad puu varju puhkama ja pakkus neile süüa. Kas sa tead, kes need külalised olid? Need olid inglid! Nad ütlesid Aabrahamile: „Järgmisel aastal samal ajal saate naisega poja.” Saara oli telgis ja kuulis seda juttu pealt. Talle tegi see nalja ja ta mõtles: „Mida? Kas ma tõesti võin lapse saada, ma olen ju nii vana?”

Järgmisel aastal sünnitaski Saara poja, justnagu Jehoova inglid olid lubanud. Aabraham pani talle nimeks Iisak, mis tähendab naeru.

 Kui Iisak oli umbes viieaastane, pani Saara tähele, et Ismael narris teda. Saara tahtis oma poega kaitsta ja ütles Aabrahamile, et ta saadaks Haagari ja Ismaeli minema. Esialgu see mõte Aabrahamile ei meeldinud. Jehoova aga tahtis samuti Iisakit kaitsta ja ta ütles Aabrahamile: „Kuula Saarat. Ma hoolitsen Ismaeli eest, aga minu antud tõotused täituvad Iisaki kaudu.”