Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

14. LUGU

Jumalale sõnakuulelik ori

Jumalale sõnakuulelik ori

Joosep oli üks Jaakobi nooremaid poegi. Tema vanemad vennad nägid, et Joosep on isa lemmiklaps. Mis sa arvad, mis tunne neil oli? Nad olid Joosepi peale kadedad ja vihkasid teda. Kord nägi Joosep imelikke unenägusid ja ta rääkis neist oma vendadele. Need unenäod tähendasid seda, et ühel päeval hakkavad vennad Joosepi ees kummardama. Seepärast vihkasid nad Joosepit veelgi enam.

Ükskord karjatasid Joosepi vennad Sekemi linna lähedal lambaid. Jaakob saatis Joosepi vaatama, kuidas neil läheb. Kui vennad nägid Joosepit eemalt tulemas, rääkisid nad omavahel: „Sealt tuleb see unenägude nägija. Tapame ta ära!” Nad haarasid Joosepist kinni ja tõukasid ta sügavasse auku. Juuda keelas teisi vendi: „Ärme tapa teda! Müüme ta parem orjaks.” Ja nad müüsidki ta 20 hõbetüki eest midjanlastest kaupmeestele, kes olid teel Egiptusse.

Seejärel võtsid vennad Joosepi kuue, kastsid selle kitse vere sisse ja saatsid siis isale. Nad küsisid: „Kas see pole mitte su poja kuub?” Jaakob arvas, et küllap on mõni metsloom Joosepi tapnud. See kurvastas teda südamepõhjani. Keegi ei suutnud teda lohutada.

Egiptuses müüdi Joosep orjaks ühele tähtsale mehele, kelle nimi oli Pootifar. Jehoova oli aga Joosepile toeks. Pootifar nägi, et Joosep on tubli töömees ja teda võib usaldada. Peagi usaldas Pootifar Joosepi hoolde kõik, mis tal oli.

Pootifari naine nägi, et Joosep on ilus ja tugev mees. Päevast päeva käis ta Joosepile peale, et see temaga magaks. Mida Joosep tegi? Ta ei olnud sellega nõus ja ütles: „Ei! See pole õige. Mu peremees usaldab mind ja sina oled tema naine. Kui mina sinuga magaksin, teeksin Jumala silmis pattu.”

Ühel päeval sundis Pootifari naine Joosepit enda kõrvale heitma. Ta haaras tema riietest kinni, aga Joosep jooksis minema. Kui Pootifar koju tuli, rääkis naine, et Joosep tuli talle kallale. Ta valetas. Pootifar oli maruvihane ja pani Joosepi vangi. Jehoova aga ei unustanud Joosepit.

„Alanduge siis Jumala vägeva käe alla, et ta teid omal ajal ülendaks.” (1. Peetruse 5:6)