Kui vaarao kuulis, et iisraellased olid Egiptusest lahkunud, kahetses ta, et oli käskinud neil ära minna. Ta andis oma sõjameestele korralduse: „Pange kõik sõjavankrid valmis ja lähme püüame nad kinni! Me poleks pidanud neid ära laskma.” Ta asus koos sõjameestega iisraellasi jälitama.

Jehoova juhtis oma rahvast päeval pilve ja öösel tule abil. Ta viis nad Punase mere äärde ja käskis neil sinna laagrisse jääda.

Äkki märkasid iisraellased vaaraod ja tema sõjaväge. Iisraellased olid mere ja Egiptuse sõjaväe vahel lõksus. Nad karjusid Moosese peale: „Me sureme! Sa oleksid pidanud jätma meid Egiptusse!” „Ärge kartke,” lohutas neid Mooses. „Oodake ja vaadake, kuidas Jehoova meid päästab.” Kas pole tõsi, et Mooses usaldas Jehoovat kogu südamest?

Jehoova andis iisraellastele käsu laager kokku panna ja lahkuda. Sel ööl pani Jehoova pilve egiptlaste ja iisraellaste vahele. Egiptlaste juures läks pimedaks, aga iisraellaste pool oli valge.

Jehoova ütles Moosesele, et ta sirutaks käe mere kohale. Seejärel lasi Jehoova tugeval tuulel kogu öö puhuda. Meri  lõhenes kaheks ja selle keskele tekkis veekoridor. Miljonid iisraellased kõndisid veeseinte vahel mööda kuiva merepõhja vastaskaldale.

Miljonite iisraellaste kannul sööstis veekoridori ka vaarao koos oma sõjameestega. Seepeale ajas Jehoova nad segadusse. Nende vankritelt pudenesid rattad. Sõjamehed hüüdsid: „Kaome siit! Jehoova sõdib nende eest!”

Jehoova ütles Moosesele: „Siruta käsi mere kohale!” Siis lagunesid veeseinad ning vesi mattis Egiptuse sõjaväe. Vaarao ja tema sõjamehed said surma. Mitte keegi neist ei jäänud ellu.

Mere vastaskaldal oli aga suur hulk rahvast, kes ülistas Jehoovat lauluga: „Laulge Jehoovale! On kõrgeim ta auline nimi. Egiptlasväed ta võitis ja merre heitis nad.” Rahvas laulis ja naised tantsisid ning põristasid tamburiine. Kõik olid ülirõõmsad: viimaks ometi olid nad tõeliselt vabad!