Siinai mäel andis Jehoova Moosesele käsu ehitada eriline telk, kus iisraellased saaksid teda teenida. Seda hakati nimetama telkpühamuks. Iisraellased said selle telgi kaasa võtta, kui nad ringi rändasid.

Jehoova lausus: „Ütle rahvale, et nad annaksid telgi ehitamiseks seda, mis neil on.” Iisraellased andsid kulda, hõbedat, vaske, kalliskive ja ehteid. Samuti tõid nad villa, lina, loomanahku ja palju muud. Nad olid nii lahked, et Mooses pidi neile ütlema: „Nüüd on kõik olemas, ärge tooge rohkem midagi.”

Ehitustöödele tuli appi palju osavaid mehi ja naisi. Jehoova andis neile tarkust. Ühed ketrasid, kudusid ja tikkisid. Teised töötasid kivide, kulla ja puiduga.

Rahvas tegi täpselt sellise telkpühamu, nagu Jehoova tahtis. Nad valmistasid kauni eesriide, mis jagas telgi kaheks osaks: pühaks ja kõige pühamaks paigaks. Kõige pühamasse paika pandi kast, mida nimetati lepingulaekaks ning mis oli tehtud akaatsiapuust ja kullast. Pühas paigas olid kullast lambijalg, laud ja altar, mille peal põletati suitsutusrohtu. Õues seisid vasknõu ja suur altar. Lepingulaegas tuletas iisraellastele meelde nende lubadust kuuletuda Jehoovale. Kas sa tead, mis asi on leping? See on  kokkulepe, millega üksteisele midagi lubatakse.

Jehoova andis Aaronile ja tema poegadele ülesande teenida telgis preestritena. Nad pidid telki korras hoidma ja tooma seal Jehoovale ohvreid. Kõige pühamasse paika tohtis minna ainult ülempreester Aaron. Ta käis seal kord aastas, et tuua ohver enda, oma pere ja kogu Iisraeli rahva pattude eest.

Telkpühamu sai valmis siis, kui Egiptusest lahkumisest oli möödunud aasta. Nüüd oli iisraellastel koht, kus Jehoovat teenida.

Jehoova oli telgiga väga rahul ja ta pani telgi kohale pilve. Niikaua kui pilv püsis telgi kohal, pidid iisraellased laagris olema. Kui aga pilv tõusis üles, teadis rahvas, et on aeg teele minna. Nad pakkisid telgi kokku ja järgnesid pilvele.