Uudis Jeeriko hävitamisest jõudis ka teiste Kaananimaa rahvaste kõrvu. Nende kuningad otsustasid üheskoos iisraellaste vastu sõdima hakata. Kuid gibeonlastele tuli pähe teine plaan. Nad läksid Joosua juurde, seljas kulunud riided, ja ütlesid talle: „Me tulime kaugelt maalt. Me kuulsime Jehoovast ja sellest, mis ta tegi teie heaks Egiptuses ja Moabimaal. Palun ärge rünnake meid! Me hakkame teid teenima.”

Joosua jäi neid uskuma ja lubas, et ei ründa neid. Kolme päeva pärast selgus, et nad ei tulnudki kaugelt maalt. Nad olid sealtsamast Kaananimaalt! Joosua päris gibeonlastelt: „Miks te meile valetasite?” „Me kartsime teid,” vastasid nad. „Me teame, et teie Jumal Jehoova sõdib teie eest. Me anume teid, ärge tapke meid.” Joosua pidas oma sõna ning jättis nad ellu.

Peagi ähvardasid viis Kaananimaa kuningat oma sõjavägedega rünnata gibeonlasi. Joosua ja tema sõjamehed  kõndisid kogu öö, et neile appi minna. Lahing algas varahommikul. Kaananlased põgenesid igasse ilmakaarde. Ükskõik kuhu nad ka ei jooksnud, tabasid neid hiigelsuured raheterad, mida Jehoova lasi sadada. Siis Joosua palus Jehoovat, et ta hoiaks päikest paigal. Miks tuli Joosuale mõte midagi sellist Jehoovalt paluda – polnud ju päike mitte kunagi paigal seisnud? Sest Joosua usaldas Jehoovat väga. Ja läkski nii, et päike ei loojunud enne, kui iisraellased olid Kaananimaa kuningatest ja nende sõjavägedest võitu saanud.