Iisebel kuulis, mis Baali prohvetitega juhtus, ja ta sai maruvihaseks. Ta saatis Eelijale sõnumi: „Homme õhtuks oled sa surnud nagu Baali prohvetid.” Eelijal puges hirm naha vahele ja ta põgenes kõrbesse. „Jehoova, ma ei suuda enam,” anus ta. „Lase mul surra.” Kurnatuna jäi ta ühe puu alla magama.

Teda äratas ingel, kes ütles lahke häälega: „Tõuse üles ja söö.” Eelija märkas kuumadel kividel leivapätsi ja selle kõrval veekannu. Ta sõi ja jõi ning jäi uuesti magama. Hiljem äratas ingel teda uuesti ja ütles: „Söö, sa vajad rännakuks jõudu.” Eelija sõi veelgi. Seejärel rändas ta 40 päeva ja 40 ööd, kuni jõudis Hoorebi mäeni. Ta läks ühte koopasse magama. Siis rääkis Jehoova temaga ja küsis: „Mis sa teed siin, Eelija?” Eelija vastas: „Iisraellased on murdnud sulle antud lubadust. Nad on hävitanud su altareid ja tapnud su prohveteid. Nüüd tahavad nad tappa mindki.”

„Mine välja ja seisa mäele,” ütles Jehoova. Seepeale möödus koopast kõva tuuleiil. Siis värises maa ja sellele järgnes tuli. Lõpuks kuulis Eelija rahulikku, vaikset häält. Eelija kattis näo kuuega ja tuli koopast välja. Jehoova küsis temalt, miks ta põgenes. „Ma olen üksinda alles jäänud,” vastas Eelija. „Sa ei ole üksi,” kinnitas Jehoova. „Iisraelis on veel 7000 meest, kes mind teenivad. Mine ja määra Eliisa enda asemel prohvetiks.” Viivitamata asus Eelija Jehoova antud ülesannet täitma. Mis sa arvad, kas Jehoova aitab ka sind, kui sa teed, mida ta tahab? Muidugi aitab. Vaadakem nüüd, mis juhtus põua ajal.