Kuningas Ahabi paleeaknast Jisreelis avanes vaade Naaboti-nimelise mehe viinamarjaistandusele. Ahab tahtis seda istandust endale saada ning soovis seda Naabotilt osta. Naabot aga polnud nõus, sest Jehoova seadus ei lubanud päritud maad müüa. Kas Ahabil oli hea meel, et Naabot tahtis teha seda, mis on õige? Ei. Ahab oli väga vihane. Ta oli nii vihane, et keeldus oma magamistoast välja tulemast ega söönud midagi.

Ahabi õel naine kuninganna Iisebel ütles talle: „Sina oled ju Iisraeli kuningas. Sa võid saada kõike, mida tahad. Ma hangin sulle selle maa.” Ta kirjutas linna vanematele kirja, milles süüdistas Naabotit Jumala needmises ja käskis ta kividega surnuks visata. Vanemad tegidki nii, nagu Iisebel oli käskinud. Seejärel teatas Iisebel Ahabile: „Naabot on surnud! Viinamarjaistandus on nüüd sinu oma!”

Naabot polnud ainuke süütu inimene, kelle Iisebel tappa lasi. Ta tappis veel paljusid, kes armastasid Jehoovat. Iisebel kummardas ebajumalaid ja tegi väga palju kurja. Jehoova nägi seda kõike. Mida ta tegi?

Mõnda aega pärast Ahabi surma sai kuningaks Jooram. Jehoova saatis Jehu-nimelise mehe, et see karistaks Iisebeli ja ta peret.

Jehu sõitis vankriga Iisebeli kodulinna Jisreeli. Jooram läks oma vankriga talle vastu ja küsis: „Kas meie vahel on rahu?” „Pole mingit rahu, kuni su ema Iisebel kurja teeb,” vastas Jehu. Jooram tahtis vankrit ümber pöörata ja põgeneda, aga Jehu laskis teda noolega ja Jooram sai surma.

 Edasi läks Jehu Iisebeli paleesse. Kuulnud, et Jehu on sinnapoole teel, hakkas Iisebel end meikima, tegi soengu pähe ja jäi ülakorruse akna juurde Jehut ootama. Kui Jehu kohale jõudis, tervitas Iisebel teda üleolevalt. Jehu hüüdis teenritele, kes kuninganna kõrval seisid: „Lükake ta alla!” Nad lükkasidki Iisebeli aknast alla ja Iisebel kukkus vastu maad surnuks.

Seejärel Jehu hukkas Ahabi 70 poega ja kõrvaldas maalt Baali kummardamise. See lugu näitab, et Jehoova märkab kõike ja tegutseb, kui on õige aeg, ning karistab neid, kes teevad kurja.