Juuda kuningas Joosafat hävitas riigist Baali altarid ja ebajumalakujud. Joosafat tahtis, et rahvas tunneks Jehoova seadusi. Niisiis saatis ta mõned peamehed ja leviidid kõikjale Juudamaal, et nad õpetaks inimestele Jehoova seadusi.

Naaberrahvad kartsid Juudamaad rünnata, sest nad teadsid, et Jehoova on oma rahvaga. Nad tõid kuningas Joosafatile koguni kingitusi. Siis aga moabiidid, ammonlased ja sõjamehed Seirimaalt ikkagi ründasid Juudat. Joosafat teadis, et ta vajab Jehoova abi. Ta käskis kõigil meestel, naistel ja lastel Jeruusalemma tulla. Kui rahvas oli koos, palvetas Joosafat: „Jehoova, ilma sinuta me ei saavuta võitu. Palun ütle meile, mida teha!”

Jehoova vastas tema palvele: „Ärge kartke, ma aitan teid. Asuge oma kohale, seiske paigal ja vaadake, kuidas ma teid päästan.” Kuidas Jehoova oma rahva päästis?

Järgmisel hommikul valis Joosafat välja lauljad ja käskis neil sammuda sõjaväe ees. Nad läksid niimoodi Jeruusalemmast lahinguväljale, mis asus Tekoas.

Lauljad laulsid Jehoovale rõõmsa ja kõva häälega kiitust ning Jehoova sõdis oma rahva eest. Ta ajas ammonlased ja moabiidid nii suurde segadusse, et nad ründasid üksteist ja keegi neist ei pääsenud eluga. Jehoova aga kaitses Juuda elanikke, sõjamehi ja preestreid. Kõik naaberrahvad kuulsid, mida Jehoova tegi, ja nad mõistsid, et Jehoova seisab alati oma rahva eest. Kuidas Jehoova oma rahvast päästab? Ta teeb seda mitmel moel. Inimeste abi ta selleks ei vaja.