Süüria kuningas Ben-Hadad ründas ikka ja jälle Iisraeli. Prohvet Eliisa hoiatas iga kord Iisraeli kuningat, nii et sel õnnestus alati pääseda. Siis otsustas Ben-Hadad Eliisa kinni võtta. Ta sai teada, et Eliisa on Dotani linnas, ning saatis sõdurid talle järele.

Süürlased jõudsid Dotanisse öösel. Hommikul astus Eliisa teener õue ja nägi, et linn on suure sõjaväe poolt ümber piiratud. „Eliisa, mis me nüüd teeme?” hüüdis ta hirmunult. Eliisa kinnitas talle: „Neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega.” Samal hetkel tegi Jehoova nii, et Eliisa teener nägi, kuidas linna ümbritsevad mäed olid täis hobuseid ja leegitsevaid sõjavankreid.

Kui Süüria sõjamehed tulid Eliisat kinni võtma, palvetas prohvet: „Jehoova, palun tee nad pimedaks.” Kuigi sõduritel jäi silmanägemine alles, polnud neil ühtäkki enam aimugi, kus nad  olid. Eliisa ütles sõjameestele: „Te olete vales linnas. Tulge minu järel, ma viin teid mehe juurde, keda te otsite.” Nad läksid Eliisa järel Samaariasse, kus elas Iisraeli kuningas.

Süürlased taipasid liiga hilja, kuhu nad olid välja jõudnud. Iisraeli kuningas küsis Eliisalt: „Kas ma peaksin nad tapma?” Eliisal oleks nüüd olnud hea võimalus kätte maksta meestele, kes olid tulnud talle kurja tegema. Kas ta kasutas seda võimalust? Ei. „Ära tapa neid,” ütles Eliisa. „Anna neile süüa ja saada nad minema.” Kuningas tegigi neile suure peo ja saatis nad seejärel koju.