Bai pa asuntu

Bai pa lista di asuntus

LISON 57

Jeová manda Jeremias prega

Jeová manda Jeremias prega

Jeová skodje Jeremias pa ser proféta di povu di Judá. El fla-l pa el bai pâpia ku povu i pa aviza-s ma es meste dexaba di faze kuzas mariadu. Jeremias fla Jeová: ‘Má Jeová, ami é sô un rapás. N ka sabe modi ki N ta pâpia ku povu.’ Jeová fla-l: ‘Bu ka meste ten medu. N ta fla-u kuzê ki bu ta fla. N ta djuda-u.’

Jeová fla Jeremias pa djunta ansions di povu, pa el kebra un jaru di baru na ses frenti i pa el fla-s: ‘Jiruzalen ta ben kabadu ku el sima kel jaru li.’ Kantu Jeremias faze sima Jeová fla-l, ansions fika uma xatiadu. Pazur, ki éra saserdóti, sota Jeremias i el prende-l mô ku pé na tronku. Jeremias ka ta podia mexeba duránti noti interu. Pazur dexa-l sai kel otu dia di sédu. Jeremias fla: ‘N ka sta aguenta más. N sta para di prega pa povu’. Má el dizisti mê? Nau. Kantu Jeremias pensa más un bokadinhu, el fla: ‘Mensaji di Jeová é sima un lumi déntu mi. N ka pode para di prega.’ Jeremias kontínua ta aviza povu.

Algun ténpu dipôs, Judá tinha un novu rei. Saserdótis ku falsus proféta ta odiaba mensaji di Jeremias. Es fla prínsipis: ‘Kel ómi li ka pode fika bibu.’ Jeremias fla: ‘Si nhos mata-m, nhos sta ta mata un ómi ki ka ten kulpa. Kuza ki N sta ta fla é ka di meu, é di Jeová’. Kantu prínsipis obi kel-li, es fla: ‘Nau! Kel ómi li ka pode móre.’

Jeremias kontínua ta prega i asi prínsipis fika xatiadu tanbê. Es pidi rei pa mata Jeremias. Rei fla ma es pode faze kel ki es krê ku Jeremias. Es leba Jeremias i es bota-l déntu di un posu fundu xeiu di lama, ku ideia ma el ta moreba la. Jeremias kumesa ta bai pa fundu na lama.

Dipôs, un ómi ki txomaba Ebedi-Mileki, ki ta trabadjaba na palásiu, fla rei: ‘Prínsipis dja bota Jeremias déntu di un posu! Si nu ka tra-l di la, el ta móre.’ Rei manda Ebedi-Mileki leba 30 ómi djuntu ku el pa es ba tra Jeremias di posu. Bu ka ta atxa ma nu debe ser sima Jeremias, ki ka para di prega?

‘Tudu algen ta ôdia nhos, pamodi nha nómi. Má kenha ki aguenta firmi ti fin, ta salva.’ — Mateus 10:22