Ühel ööl nägi Nebukadnetsar hirmutavat unenägu. Ta kutsus targad, et nad seletaksid talle ära selle tähenduse. Aga nad ei suutnud seda teha. Lõpuks rääkis ta Taanieliga.

Nebukadnetsar jutustas Taanielile: „Ma nägin unes suurt puud. Selle latv ulatus taevani. Seda oli näha igast maa nurgast. Puul olid ilusad lehed ja see kandis külluslikult vilja. Loomad leidsid varju selle all ja linnud ehitasid okste vahele pesa. Siis tuli taevast alla ingel ja ütles: „Raiuge puu maha ja laasige selle oksad, kuid jätke känd koos juurtega maa sisse ning pange sellele ümber raud- ja vaskahelad. Puu inimsüdamest saagu loomasüda ja see olgu nii seitse aega. Kõik inimesed peavad mõistma, et Jumal valitseb inimeste üle ja tema annab kuningriigi, kellele tahab.””

Jehoova andis Taanielile teada unenäo tähenduse. Kui Taaniel selle tähendust mõistis, haaras teda hirm. Ta lausus: „Oo, kuningas, ma soovin, et see unenägu käiks su vaenlaste kohta, aga see puudutab sind. Suur puu, mis maha raiuti, oled sina. Sa kaotad oma kuningriigi ning sööd väljal rohtu nagu metsloom. Kuna ingel käskis kännu koos juurtega alles jätta, tähendab see, et sa saad kunagi jälle kuningaks.”

Aasta hiljem jalutas Nebukadnetsar oma palee katusel ja imetles Babüloni. „Millise võimsa linna ma küll olen ehitanud ja kui vägev kuningas ma olen,” lausus ta. Sellepeale kostis taevast hääl: „Nebukadnetsar! Nüüd sa oled oma kuningriigist ilma.”

Sel hetkel kaotas Nebukadnetsar mõistuse ja muutus otsekui metsloomaks. Ta aeti oma paleest minema ja ta hakkas elama metsloomade keskel. Ta juuksed kasvasid pikaks nagu kotkasuled ja ta küüned olid nagu linnuküünised.

 Möödus seitse aastat ja Nebukadnetsar sai mõistuse tagasi. Jehoova tõstis ta taas Babüloni kuningaks. „Olgu ülistatud Jehoova, taeva kuningas,” kuulutas Nebukadnetsar. „Nüüd ma tean, et Jehoova on valitseja. Ta alandab uhked ja annab kuningriigi, kellele tahab.”