Babüloni uus kuningas oli meedlane Dareios. Dareios nägi, et Taaniel on eriline mees. Ta pani Taanieli kogu riigi kõige tähtsamate meeste ülemaks. Need mehed olid aga Taanieli peale kadedad ja tahtsid temast lahti saada. Nad teadsid, et Taaniel palvetab kolm korda päevas Jehoova poole, ja nad ütlesid kuningale: „Oo, kuningas, riigis peaks olema seadus, mis lubab palvetada üksnes sinu poole. Igaüks, kes seda eirab, tuleb visata lõvide auku.” Dareiosele meeldis see mõte ja ta kirjutaski seadusele alla.

Kohe kui Taaniel uuest seadusest kuulis, läks ta koju. Avatud akna ees laskus ta põlvili ja palvetas Jehoova poole. Tema vaenlased tormasid majja ja leidsid ta palvetamas. Nad ruttasid Dareiose juurde ja kuulutasid: „Taaniel ei kuula sind. Ta palvetab oma Jumala poole kolm korda päevas.” Dareiosele meeldis Taaniel ja ta ei tahtnud teda surma saata. Kogu päeva nuputas ta, kuidas Taanieli päästa. Kuid isegi kuningas ei saanud muuta seadust, millele ta oli alla kirjutanud. Tal ei  jäänud muud üle, kui anda käsk visata Taaniel vihaste lõvide ette.

Sel ööl oli kuningas Taanieli pärast nii mures, et ta ei saanud und. Hommikul jooksis ta lõvide augu juurde ja hüüdis: „Taaniel, kas su Jumal päästis su?”

Dareios kuulis mingit häält. See oli Taaniel! „Jehoova ingel sulges lõvide suu,” hõikas Taaniel. „Nad ei puutunud mind üldse.” Dareios oli väga õnnelik. Ta andis käsu Taaniel august välja tõmmata. Taanielil polnud ühtegi kriimu. Siis käskis kuningas: „Visake auku mehed, kes süüdistasid Taanieli!” Kui mehed visati auku, panid lõvid nad nahka.

Dareios andis välja määruse „Igaüks peab kartma Taanieli Jumalat. Ta päästis Taanieli lõvide käest”.

Kas sina palvetad iga päev Jehoova poole?