Eliisabetil oli noor sugulane Maarja. Ta elas Galileas Naatsareti linnas. Maarja oli kihlatud puusepp Joosepiga. Kui Eliisabet oli kuuendat kuud rase, ilmutas end Maarjale ingel Gabriel. „Tere, Maarja. Sa oled Jehoovale väga meelepärane,” lausus ta. Maarja ei saanud aru, mida Gabriel nende sõnadega mõtleb. „Sa jääd lapseootele ja sulle sünnib poeg. Pane talle nimeks Jeesus,” ütles Gabriel. „Temast saab kuningas ja tema kuningriik püsib igavesti.”

„Aga ma olen ju neitsi. Kuidas ma võin lapse saada?” küsis Maarja. „Jumalale pole miski võimatu. Püha vaim tuleb su peale ja sulle sünnib poeg. Sinu sugulane Eliisabet ootab samuti last,” selgitas Gabriel. Sellepeale ütles Maarja: „Ma olen Jehoova orjatar. Mingu nii, nagu sa ütled.”

 Maarja läks Eliisabeti juurde, kes elas ühes linnakeses mägismaal. Kui Maarja teda tervitas, tundis Eliisabet, kuidas ta lapsuke kõhus hüppas. Täis püha vaimu lausus ta: „Maarja, Jehoova on sind õnnistanud. Milline au, et mu majas on mu isanda ema!” Maarja vastas: „Ma ülistan Jehoovat kogu südamest.” Ta jäi Eliisabeti juurde kolmeks kuuks ja läks siis tagasi Naatsaretti.

Kui Joosep sai teada, et Maarja on rase, tahtis ta kihluse katkestada. Unes ilmutas end talle ingel, kes ütles: „Ära karda temaga abielluda. Ta pole midagi valesti teinud.” Joosep võttis Maarja endale naiseks ja tõi ta oma koju.