Mõni aeg pärast seda, kui apostlid nägid Jeesust, otsustas Peetrus minna Galilea merele kala püüdma. Temaga läksid kaasa Toomas, Jaakobus, Johannes ja veel mõned jüngrid. Nad rassisid kogu öö, kuid ei saanud ühtegi kala.

Varahommikul nägid nad kaldal üht meest, kes hüüdis neile üle vee: „Kas te kala saite?” „Ei!” vastasid nad. „Visake võrgud paadist paremale,” andis ta neile nõu. Kui nad seda tegid, jäi võrkudesse nii palju kalu, et nad ei suutnud neid paati tõmmata. Ühtäkki Johannes taipas, et see on Jeesus, ja ütles teistele: „See on isand!” Otsekohe hüppas Peetrus vette ja ujus kaldale. Teised tulid paadiga järele.

Kui nad randa jõudsid, nägid nad tulel küpsemas leiba ja kala. Jeesus palus neil kalu juurde tuua. „Tulge hommikust sööma!” kutsus ta.

 Pärast hommikusööki küsis Jeesus Peetruselt: „Kas sa armastad mind rohkem kui kalapüüki?” „Sa tead, isand, et armastan,” vastas Peetrus. „Siis toida mu lambaid,” ütles Jeesus. „Peetrus, kas sa armastad mind?” küsis Jeesus uuesti. „Isand, sa tead ju, et armastan,” vastas Peetrus jällegi. „Karjata mu lambakesi,” ütles Jeesus talle. Jeesus küsis veel kolmandatki korda, kas Peetrus armastab teda. Peetrus muutus väga kurvaks ja kostis: „Isand, sa tead kõike. Sa tead, et ma armastan sind.” „Toida mu lambakesi,” lausus Jeesus. Pärast ütles ta Peetrusele veel: „Käi ka edaspidi minu jälgedes.”