Pauluse kolmas misjonireis lõppes Jeruusalemmas. Seal ta arreteeriti ja pandi vangi. Jeesus ütles talle öösel nägemuses: „Sa lähed Rooma ja kuulutad seal.” Paulus viidi Jeruusalemmast Kaisareasse, kus ta oli kaks aastat vangis. Kui maavalitseja Festus mõistis Pauluse üle kohut, ütles Paulus: „Ma tahan, et mu üle mõistaks kohut keiser.” Festus vastas: „Kuna sa oled nõudnud keisri kohut, siis keisri ette sind ka viiakse.” Paulus pandi Rooma suunduvale laevale ning temaga läksid kaasa kaks usukaaslast, Luukas ja Aristarhos.

Merel jäid nad mitmeks päevaks raevuka tormi kätte. Kõik laeval olid kindlad, et nad saavad surma. Paulus aga ütles: „Mehed, üks ingel teatas mulle unenäos: „Ära karda, Paulus. Sa jõuad Rooma ning kõik laevalolijad pääsevad.” Olge vaprad! Me ei hukku.”

Torm rauges 14 päeva pärast. Lõpuks ilmus silmapiirile maa. See oli Malta saar. Laev jooksis madalikule ja purunes, aga kõik 276 inimest jõudsid elusalt kaldale, mõned ujudes, teised aga laevatükkidel ulpides. Maltalased hoolitsesid nende eest ja tegid lõkke, et nad saaksid end soojendada.

Kolme kuu pärast asus Paulus sõdurite valve all teise laeva pardale ja nad sõitsid Rooma. Roomas tulid vennad neile sadamasse vastu. Kui Paulus neid nägi, tänas ta Jehoovat ja sai uut jõudu. Ehkki Paulus oli vang, lubati tal elada üürimajas, kus sõdurid teda valvasid. Ta elas seal kaks aastat. Inimesed käisid tal külas ning ta rääkis neile Jumala kuningriigist ja Jeesusest. Seal kirjutas Paulus kirjad Väike-Aasia ja Juudamaa kogudustele. Jehoova kasutas Paulust, et levitada head sõnumit paljudele rahvastele.