Oo, Looja, tunned mind nii hästi.

Mu kõigil teedel silmas mind sa pead.

Sa juba kaugelt mõistad minu mõtteid.

Ei ole keelel sõnad veel, kui neid sa tead.

Su silme ees mind hilju kooti,

su pilgu all said vormitud mu luud.

Mind oled tundnud emaüsast saati.

Su väge kiidan ma ja tarkust nõnda suurt.

Su teod nii võimsad, imelised kõik need.

Ma seda tean ja aina tänan sind.

Kui mataks öö mind pimeduse põue,

Jehoova, sealtki leiaksid sa mind.

Kus peita sinu eest end saaksin,

su vaimu eest kus varjul oleks ma?

Ei surmavald, ei sügavik, ei taevas –

ei ükski paik mind sinust lahutada saa.