1. Meid Looja hellalt armastab

ning õilsameelselt halastab.

Ta rõõmu tunneb, tehes head,

ja hoolt me eest päev-päevalt peab.

Kes siiralt patte kahetseb,

saab andeks tõesti palju see.

Me Looja teab, et kõik me põrm.

Ta õiglane, kuid siiski õrn.

2. Toob kurbust meile patutaak,

ent Looja heldelt andestab,

kui andeks teistel anname

ja vimma sees ei kanna me.

Siis julgelt võime paluda,

et eemal viiks me valu ta.

Kui hea on olla koormast prii –

me jõudu, rahu saame nii.

3. Kui siiralt teistest hoolime,

ei vastuteeneid nooli me,

vaid lahkelt abi anname

ja andmisrõõmu tunneme.

Me Looja iga tegu näeb,

meid ootab tasu tema käest.

Nii tõelist õnne naudime

ja Looja silmis kaunid me.