Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas me vajame alati Piibli otseseid käske?

Kas me vajame alati Piibli otseseid käske?

Kas me vajame alati Piibli otseseid käske?

KUI olid veel laps, kehtestasid vanemad sulle tõenäoliselt üsna palju reegleid. Vanemaks saades sa mõistsid, et nad tegid seda sinu enda huvides. Tõenäoliselt elad sa ka täiskasvanuna mõningate põhimõtete järgi, mida vanemad sulle õpetasid, kuigi sa ei pea enam otseselt nende sõna kuulama.

Meie taevane Isa Jehoova annab meile oma Sõnas Piiblis mitmeid selgesõnalisi käske. Näiteks keelab ta ebajumalakummardamise, hooramise, abielurikkumise ja varastamise (2. Moosese 20:1–17; Apostlite teod 15:28, 29). Kui me ’kasvame kõiges’ vaimselt, siis hakkame mõistma, et Jehoova on alati sügavalt huvitatud meie heaolust ning tema käsud pole ülearu piiravad (Efeslastele 4:15; Jesaja 48:17, 18; 54:13).

On aga terve rida olukordi, mille kohta pole antud selget käsku. Seepärast arvavad mõned, et otsese Piibli seaduse puudumisel võivad nad teha, mida tahavad. Nad väidavad, et kui Jumal oleks pidanud vajalikuks, oleks ta väljendanud oma tahet konkreetse käsuna.

Need, kes nõnda arvavad, teevad sageli rumalaid otsuseid, mida nad hiljem sügavalt kahetsevad. Nad ei mõista, et Piiblist võib lisaks seadustele tundma õppida ka Jumala mõtteviisi. Kui uurime Piiblit ja saame teada, kuidas Jehoova asjadesse suhtub, siis kujundame Piibli abil oma südametunnistust ning oskame teha valikuid, mis peegeldavad tema mõtteviisi. Nõnda toimides rõõmustame Jumala südant ja kogeme, kui häid tulemusi toovad targad otsused (Efeslastele 5:1).

Silmapaistvad Piibli eeskujud

Kui mõtleme Piibli jutustustele muistsetest jumalateenijatest, leiame olukordi, kus nad arvestasid Jehoova mõtteviisiga isegi siis, kui neil polnud otseseid juhiseid. Mõelgem näiteks Joosepile. Ajal, mil Joosepile said osaks Pootifari naise siivutud lähenemiskatsed, polnud Jumal andnud abielurikkumise kohta ühtki kirjalikku seadust. Kuid isegi ilma otsese seaduseta sai Joosep aru, et abielurikkumine on patt nii enda südametunnistuse kui ka „Jumala vastu” (1. Moosese 39:9). Joosep mõistis, et abielurikkumine on vastuolus Jehoova mõtteviisi ja tahtega, mida ta väljendas Eedenis (1. Moosese 2:24).

Vaadelgem veel üht näidet. Tekstist Apostlite teod 16:3 saame teada, et Paulus lõikas Timoteose ümber, enne kui ta tema misjonireisidele kaasa võttis. Siis aga ütleb salm 4, et Paulus ja Timoteos käisid seejärel linnast linna ja käskisid „pidada neid seadmisi, mis apostlid ja vanemad Jeruusalemmas olid otsustanud”. Nende korralduste hulgas oli otsus, et kristlased pole enam selle seaduse all, mis käsib ümber lõigata! (Apostlite teod 15:5, 6, 28, 29.) Miks siis pidas Paulus vajalikuks Timoteos ümber lõigata? „Juutide pärast, kes olid neis paigus; sest nad teadsid kõik, et tema [Timoteose] isa oli kreeklane.” Paulus ei soovinud kedagi asjatult solvata või komistama panna. Ta oli huvitatud sellest, et kristlased esitaksid end „kõikide inimeste südametunnistusele Jumala ees” (2. Korintlastele 4:2, EP 97; 1. Korintlastele 9:19–23).

Pauluse ja Timoteose mõtteviis käis alati selliseid radu. Loe näiteks kirjakohti Roomlastele 14:15, 20, 21 ja 1. Korintlastele 8:9–13; 10:23–33 ning pane tähele, kui sügavalt mures oli Paulus teiste vaimse heaolu pärast. Iseäranis oli ta mures nende pärast, keda võisid komistama panna asjad, mis otseselt polnudki valed. Paulus kirjutas Timoteosest: „Mul pole kedagi muud nii üksmeelset minuga, kes nõnda tõsiselt hoolitseks teie eest. Sest nad kõik otsivad eneste oma, aga mitte seda, mis on Kristuse Jeesuse oma. Aga tema ustavust te teate, sest nagu laps oma isaga, nõnda on ta minuga ühes töötanud evangeeliumi kasuks” (Filiplastele 2:20–22). Need kaks meest on meile tänapäeval suureks eeskujuks. Kui asja kohta polnud ühtki jumalikku seadust, ei valinud nad endale kasulikumat ja meeldivamat lahendust, vaid jäljendasid Jehoova ja tema Poja armastust ning arvestasid sellega, kuidas nende otsused võivad teiste vaimsust mõjutada.

Vaadelgem meie suurimat eeskuju Jeesus Kristust. Mäejutluses ütles ta selgelt, et see, kes mõistab Jumala seaduste vaimu, järgib neid isegi üle selle, mida on öeldud otsestes käskudes ja keeldudes (Matteuse 5:21, 22, 27, 28). Ei Jeesus, Paulus, Timoteos ega Joosep mõelnud, et kui Jumal pole andnud mingi asja kohta konkreetset seadust, võib igaüks teha, mida heaks arvab. Kuna need mehed olid omaks võtnud Jumala mõtteviisi, järgisid nad elus neid kaht käsku, mida Jeesus nimetas suurimateks: armastada Jumalat ja armastada oma ligimest (Matteuse 22:36–40).

Kuidas peaksid toimima tänapäeva kristlased?

Me ei peaks suhtuma Piiblisse nagu juriidilisse dokumenti, kus kõik inimese kohustused on täpselt kirjas. Jehoova südamele toob suurt rõõmu, kui me otsustame järgida tema mõtteviisi isegi sellistes küsimustes, mille kohta pole ühtegi konkreetset seadust. Seega ei peaks me otsima Piiblist alati otsest käsku, vaid pigem mõistma, „mis on Issanda tahtmine” (Efeslastele 5:17; Roomlastele 12:2). Miks valmistab selline toimimisviis Jehoovale rõõmu? Sest nii me näitame, et oleme rohkem huvitatud tema heakskiidust kui enda huvide ja õiguste taotlemisest. See näitab ka, et peame tema armastust niivõrd kalliks, et soovime seda jäljendada, ning see omakorda paneb meid tegutsema (Õpetussõnad 23:15; 27:11). Lisaks kõigele on Pühakirja põhimõtete järgimine kasuks meie vaimsele heaolule ja tihti ka füüsilisele tervisele.

Vaadelgem, kuidas seda põhimõtet rakendada isiklikes küsimustes.

Meelelahutuse valik

Mõelgem näiteks noormehele, kes soovib osta üht muusikaalbumit. Talle meeldib väga selle muusika, kuid temas tekitavad kõhklusi siivutud ja labased laulusõnad plaadi ümbrisel. Seejärel saab ta teada, et suur osa selle laulja lugudest on raevuka ja agressiivse loomuga. Kuna noormees armastab Jehoovat, huvitab teda, millised on Jehoova mõtted ja tunded sellise muusika suhtes. Kuidas saab ta mõista, mis on Jumala tahtmine selles küsimuses?

Kirjas galaatlastele loetleb Paulus liha tegusid ning Jumala vaimu vilja koostisosi. Tõenäoliselt sa tead, et Jumala vaimu vilja osad on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, usk, tasadus, enesevalitsemine. Missugused teod on aga arvatud liha tegude hulka? Paulus kirjutab: „Aga liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad, lahkõpetused, tapmised, joomised, pidutsemised ja muud sellesarnast, millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka juba enne olen öelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki” (Galaatlastele 5:19–23).

Pane tähele viimast väljendit selles loetelus: „kes teevad seesugust” (meie kursiiv). Paulus ei toonud siin täit nimekirja kõigest, mida võiks pidada liha tegudeks. Keegi ei peaks järeldama, et Pühakiri lubab teha kõike seda, mida Paulus siin liha tegude hulgas ei nimeta. Piibli lugeja peaks pigem analüüsima, mis on need asjad, mis selles loetelus puuduvad, kuid käivad ikkagi seesuguste asjade alla. Need, kes tahtlikult käituvad sel viisil, mis käib seesuguse alla, kuigi seda pole loetletud liha tegude hulgas, ei päri Jumala Kuningriigi õnnistusi.

Järelikult tuleb meil mõista ehk vahet teha, mis on Jehoovale meelepärane ja mis mitte. Kas see on raske? Oletame, et sinu arst soovitab sul süüa rohkem puu- ja köögivilju ning jätta menüüst välja pirukad, jäätis ja muu seesugune. Kas sul oleks raske otsustada, kumma loetelu alla käivad koogid? Läheme nüüd tagasi Jumala vaimu vilja ja liha tegude juurde. Kumba loetellu eespool mainitud muusikaalbum kuulub? Kindlasti ei kajasta see armastust, headust, enesevalitsemist või teisi omadusi, mis käivad Jumala vaimu vilja alla. Pole vaja otsest seadust, mõistmaks, et säärane muusika pole kooskõlas Jumala mõtteviisiga. Samu põhimõtteid saab rakendada lugemisvara, filmide, telesaadete, arvutimängude, veebilehekülgede ja muu valikul.

Sobilik välimus

Piiblis on kirjas ka põhimõtted, mis puudutavad riietust ja välimust. Nendest juhindudes saab iga kristlane hoolitseda selle eest, et tema välimus oleks sünnis ja meeldiv. See, kes armastab Jehoovat, näeb selleski valdkonnas võimalust rõõmustada oma taevast Isa, mitte teha kõike oma tahtmist mööda. Nagu me juba oleme arutanud, ei tähenda konkreetsete Jehoova kehtestatud reeglite puudumine mõnes küsimuses seda, et Jehooval on ükskõik, mida inimesed sellises olukorras teevad. Riietusstiilid erinevad paikkonniti suuresti ning isegi samas piirkonnas muutuvad need aeg-ajalt. Siiski annab Jumal põhimõtted, mida tema rahvas peaks alati ja igal pool järgima.

Näiteks ütleb 1. Timoteosele 2:9, 10: „Nõndasamuti ka, et naised, viisakalt riietatud, endid ehiksid häbeliku ja mõistliku meelega, mitte juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega, vaid heade tegudega, nõnda kui sobib naistele, kes endid tunnistavad jumalakartlikeks.” Seega peaksid kristlikud naised, ja samuti mehed, hoolega mõtlema, missugust välimust nende kandi inimesed eeldavad neilt, „kes endid tunnistavad jumalakartlikeks”. Kristlane võiks mõelda iseäranis sellele, millise mulje võib tema välimus jätta inimestele Piibli sõnumi kohta, mida ta räägib (2. Korintlastele 6:3). Eeskujulik kristlane ei arvesta liigselt enda maitse ja õigustega, vaid pigem sellega, et tema välimus ei ärataks liigselt tähelepanu ega paneks teisi komistama (Matteuse 18:6; Filiplastele 1:10).

Kui kristlane näeb, et teatud stiil mõjub teistele häirivalt või eksitavalt, saab ta apostel Pauluse eeskujul seada teiste vaimse heaolu enda eelistustest ettepoole. Paulus ütles: „Võtke mind eeskujuks, nagu minagi võtan Kristuse” (1. Korintlastele 11:1). Jeesuse kohta kirjutas ta: „Kristuski ei elanud enese meele heaks.” Pauluse sõnum kõigile kristlastele on selge: „Meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada iseeneste meele heaks. Igaüks meist olgu ligimesele meelepärane tema heaks, et teda parandada” (Roomlastele 15:1–3).

Teritage oma meeli

Kuidas saame arendada oma meeli, et oskaksime olla Jehoovale meelepärased, isegi kui ta pole andnud mõnes küsimuses otseseid juhendeid? Kui loeme tema Sõna iga päev, uurime seda järjekindlalt ning mõtiskleme loetu üle, siis arendamegi oma meeli. See ei toimu aga kiiresti. Nii nagu lapse füüsiline kasv, nii toimub ka vaimne areng järk-järgult ning pole otsekohe nähtav. Seega tuleb meil olla kannatlik ja me ei tohiks pettuda, kui ei märka kohe paranemist. Teisest küljest aga pelk aja möödumine iseenesest ei terita meie meeli. Nagu oli juba eespool juttu, tuleb võtta aega, et Jumala Sõna järjepidevalt uurida ning lisaks peame Piibli põhimõtteid võimalikult hästi ka ellu rakendama (Heebrealastele 5:14).

Kui Jumala seadused panevad proovile meie kuulekuse, siis tema põhimõtted panevad proovile meie vaimsuse ning selle, kuivõrd soovime teda rõõmustada. Koos vaimse kasvuga kasvab ka soov jäljendada Jehoovat ja tema Poega. Siis me tahame tugineda oma otsustes Jumala mõtteviisile, mida õpime tundma Pühakirjast. Kui valmistame iga päev kõigi oma tegudega taevasele Isale rõõmu, kasvab ühtlasi ka meie rõõm.

[Pildid lk 23]

Riietusstiilid erinevad paikkonniti, kuid meie peaksime oma valikutes tuginema Piibli põhimõtetele