Lugejate küsimusi

Kellele viitab Paulus kui „uskmatutele” kirjakohas 2. Korintlastele 6:14?

Kirjakohas 2. Korintlastele 6:14 on öeldud: „Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega.” Kontekstist selgub, et Paulus räägib isikutest, kes ilmselgelt ei kuulu kristlikku kogudusse. Seda arusaama toetavad teised piiblisalmid, kus Paulus kasutab sõna „uskmatu” või „uskmatud”.

Näiteks noomib Paulus kristlasi selle pärast, et nad käivad kohut „uskmatute ees” (1. Korintlastele 6:6). Siin kujutavad uskmatud Korintose kohtusüsteemi kohtunikke. Oma teises kirjas räägib Paulus, et Saatan on pimestanud „uskmatute” (P 1997) meeled. Nende uskmatute silmade ees on kate, mis varjab hea sõnumi. Nad ei ole Jehoova teenimise vastu mingit huvi tundnud, sest nagu Paulus oli varem selgitanud: „Kui nende süda pöördub Issanda poole, siis kate võetakse ära” (2. Korintlastele 3:16; 4:4).

Mõned uskmatud käituvad seadusetult või kummardavad ebajumalaid (2. Korintlastele 6:15, 16). Kuid sugugi mitte kõik ei ole Jehoova teenijate suhtes vaenulikud. On neid, kes näitavad üles huvi tõe vastu. Paljudel on kristlik abikaasa, kellega nad elavad heal meelel (1. Korintlastele 7:12–14; 10:27; 14:22–25; 1. Peetruse 3:1, 2). Paulus kasutab seega sõna „uskmatu” järjekindlalt inimeste kohta, kes, nagu eespool öeldud, ei kuulu kristlikku kogudusse, mille moodustavad need, kes ’usuvad Issandasse’ (Apostlite teod 2:41; 5:14; 8:12, 13).

Tekstis 2. Korintlastele 6:14 leiduv põhimõte on kristlastele väärtuslikuks juhendiks igas elu valdkonnas ja seda on sageli tsiteeritud kui tarka nõuannet kristlastele, kes endale abikaasat otsivad (Matteuse 19:4–6). Pühendunud ja ristitud kristlane käitub arukalt, kui ta ei otsi abikaasat uskmatute seast, kuna uskmatute väärtushinnangud, sihid ja uskumused on hoopis teistsugused kui tõelistel kristlastel.

Mida aga öelda inimeste kohta, kes uurivad Piiblit ja käivad läbi kristliku kogudusega? Kuidas on ristimata kuulutajatega? Kas nad on uskmatud? Ei ole. Inimesi, kes on tõe hea sõnumi kohta vastu võtnud ja edenevad kindlalt ristimise suunas, ei peaks nimetama uskmatuteks (Roomlastele 10:10; 2. Korintlastele 4:13). Enne ristimist nimetati Korneeliust „vagaks ja jumalakartlikuks” meheks (Apostlite teod 10:2).

Kas pühendunud kristlasel oleks siis tark kurameerida ja abielluda kellegagi, kes on ristimata kuulutaja, sest rangelt võttes ei käi Pauluse nõu kirjakohas 2. Korintlastele 6:14 selle olukorra kohta? Ei oleks. Mispärast? Põhjuseks on Pauluse otsene nõuanne kristlikele leskedele. Paulus kirjutas: „Ta [on] vaba minema mehele, kellele tahab, kui see vaid sünnib Issandas” (1. Korintlastele 7:39, meie kursiiv). Sellest nõuandest lähtuvalt innustatakse pühendunud kristlasi otsima endale abikaasat ainult nende hulgast, kes on „Issandas”.

Mida mõeldakse väljendiga „Issandas” ja samalaadse ütlusega „Kristuses”? Roomlastele 16:8–10 ja Koloslastele 4:7  räägib Paulus inimestest, kes olid „Kristuses” või „Issandas”. Nendest salmidest on näha, et selline inimene on „kaastööline”, „läbi katsutud”, „armas vend”, „ustav abiline” ja „kaassulane”.

Millal saab inimesest „kaassulane Issandas”? Siis, kui ta teeb meelsasti seda, mida sulaselt oodatakse, ja salgab end. Jeesus selgitas: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind” (Matteuse 16:24). Inimene hakkab Jeesust järgima ja allutab end täielikult Jumala tahtele siis, kui ta end Jumalale pühendab. Seejärel laseb ta end ristida ja temast saab ametisse määratud jumalateener, kes on teinud endale Jehoova Jumala ees hea nime. * Seega tähendab abiellumine Issandas abiellumist kellegagi, kes on tõendanud, et ta on siiralt usklik ning pühendunud inimene, „Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane” (Jakoobuse 1:1).

On väga kiiduväärt, kui keegi uurib Piiblit koos Jehoova tunnistajatega ja edeneb vaimselt. Ent ta ei ole end veel Jehoovale pühendanud ega võtnud enda peale kohustust elada ohvrimeelset elu teisi teenides. Ta on alles tegemas vajalikke muudatusi. Ta peab lõpetama nende suurte muudatuste tegemise, mis on seotud pühendunud ja ristitud kristlaseks saamisega, enne kui hakkab kaaluma veel ühte suurt elumuutust – abielu.

Kas kristlasel oleks mõistlik hakata kurameerima kellegagi, kes näib piibliuurimises edenevat – vahest kavatsusega oodata abiellumisega niikaua, kuni ta laseb end ristida? Ei oleks. Piibliõpilase motiive võib segada teadmine, et pühendunud kristlane tahab temaga abielluda, aga teeb seda vaid siis, kui ta on ristitud.

Enamasti on inimene ristimata kuulutaja vaid piiratud aja, kuni ta edeneb ristimiseni. Niisiis ei ole eespool toodud nõuanne abielluda vaid Issandas ebamõistlik. Aga kui keegi kristlikus peres üles kasvanud abiellumisealine inimene, kes on olnud koguduses tegev aastaid, on ristimata kuulutaja? Kui nii, siis mis on hoidnud teda tagasi pühendamast oma elu Jehoovale? Miks ta kõhkleb? Kas ta kahtleb milleski? Ta ei ole küll uskmatu, aga ei saa ka öelda, et ta on „Issandas”.

Abielu kohta käiv Pauluse nõuanne tuleb meile kasuks (Jesaja 48:17). Kui mõlemad tulevased abikaasad on pühendanud end Jehoovale, on nende abielusidemel tugev vaimne alus. Neil on samad väärtused ja samad sihid. See aitab suuresti kaasa õnnelikule liidule. Inimene, kes abiellub Issandas, näitab lisaks sellele üles lojaalsust Jehoova vastu ja see toob kestvaid õnnistusi, sest ’lojaalse suhtes tegutseb Jehoova lojaalselt’ (Laul 18:26, UM).

[Allmärkus]

[Pilt lk 31]

Lojaalse suhtes tegutseb Jehoova lojaalselt