Lugejate küsimusi

Milline vastutus on kogudusel, kui autot juhtiv kristlane satub avariisse, mille tagajärjel saab keegi surma?

Tuleb uurida, kas tegemist võib olla veresüüga, et kogudusele ei langeks ühisvastutus veresüü pärast (5. Moosese 21:1–9; 22:8). Juhil, kes on vastutav surmaga lõppenud õnnetuse eest, võib lasuda veresüü, kui ta oli hooletu või rikkus tahtlikult mõnda seadusega kehtestatud ohutusnõuet või liikluseeskirja (Markuse 12:14). Ent arvesse tuleb võtta veel muidki tegureid.

Inimesetapja, kes põgenes ühte Iisraeli pelgulinnadest, pidi seisma kohtu ees. Kui leiti, et tapmine oli toimunud ette kavatsemata, lubati tal linna jääda, kus ta oli kaitstud veretasunõudja eest (4. Moosese 35:6–25). Seega, kui kristlane on vastutav kellegi surma eest õnnetusjuhtumis, tuleks kogudusevanematel juhtunut uurida, et teha kindlaks, kas tegemist võib olla tõsise veresüüga. See, mida kogudus ette võtab, ei sõltu võimude seisukohast või kohtuotsusest.

Näiteks võib kohus kuulutada selle inimese süüdi mingist liikluseeskirjast üleastumises, ent asja uurivad kogudusevanemad võivad leida, et veresüü puudub, kuna juhil oli vähe või polnud üldse kontrolli olukorra üle, mille tagajärjel õnnetus toimus. Ja vastupidi, kui kohus ei võta asja arutamisele, võivad kogudusevanemad jõuda järeldusele, et tegelikult lasub sel inimesel veresüü.

Asja uurivate kogudusevanemate otsus peaks põhinema Pühakirjal ja selgelt kindlaks tehtud faktidel – süü tunnistamisel ja/või kahe-kolme usaldusväärse pealtnägija tunnistusel (5. Moosese 17:6; Matteuse 18:15, 16). Kui veresüü on kindlaks tehtud, tuleb moodustada õiguskomitee. Kui komitee leiab, et tegemist on kahetseva veresüüdlasega, noomitakse teda kohaselt Pühakirja põhjal ja talle seatakse piirangud seoses eesõigustega koguduses. Ta ei saa enam teenida kogudusevanema või teenistusabilisena. Talle kehtestatakse ka muid piiranguid. Ja ta on vastutav Jumala ees hooletuse või ettevaatamatuse pärast, mille tõttu juhtus surmaga lõppenud õnnetus (Galaatlastele 6:5, 7).

Toome paar näidet. Kui õnnetuse toimudes olid ilmastikuolud halvad, oleks juht pidanud olema ettevaatlikum. Kui ta oli unine, oleks ta pidanud peatuma ja end välja puhkama või paluma kellelgi teisel juhtida.

Kujutlegem, et juht ületas kiirust. Kui kristlane ületab kiirust, ei täida ta käsku anda „keisrile, mis kuulub keisrile”. Selles väljendub ka hoolimatus elu pühaduse vastu, sest tagajärjeks võib olla surmaga lõppev õnnetus (Matteuse 22:21). On hea arvestada veel millegagi. Millist eeskuju annaks ülevaataja kogudusele, kui ta ei hooliks „keisri” liikluseeskirjadest või ei järgiks neid sihilikult? (1. Peetruse 5:3.)

Kristlased ei tohiks nõuda teistelt teatud kohta jõudmist ajaks, mis on ilmselgelt võimatu, kui just kiirust ei ületata. Enamikul juhtudel on asi lihtsalt selles, et peaks lahkuma piisavalt vara või tuleks ajakava selliselt korraldada, et jääks küllaldaselt aega sõitmiseks. Kui seda on tehtud, ei ole kristlasel kiusatust lubatust kiiremini sõita, vaid ta saab täita „valitsemas olevate ülemuste” seatud liikluseeskirju (Roomlastele 13:1, 5). See aitab juhil hoiduda sattumast liiklusõnnetusse, kus on võimalik jääda veresüüdlaseks. Samuti saab ta anda head eeskuju ja hoida head südametunnistust (1. Peetruse 3:16).