Elulugu

Jehoova abiga elasime üle totalitaarrežiimid

Jutustab Henryk Dornik

MA SÜNDISIN 1926. aastal. Minu vanemad olid hardad katoliiklased. Nad elasid Lõuna-Poolas Ruda Ślaskas, Katowice lähedal asuvas kaevanduslinnas. Nad õpetasid oma lapsi – minu vanemat venda Bernardit, mu kahte nooremat õde Różat ja Edytat ning mind – palvetama, kirikus jumalateenistustel käima ja patukahetsussakramendist osa võtma.

Piibli tõde jõuab meie koju

Ühel päeval 1937. aasta jaanuaris, kui olin 10-aastane, tuli isa koju ülirõõmsana. Tal oli kaasas suur ja paks raamat, mille oli saanud Jehoova tunnistajatelt. Ta teatas: „Lapsed, tulge vaadake! Ma sain Piibli!” Ma polnud kunagi varem Piiblit näinud.

Katoliku kirik oli kaua aega Ruda Ślaskas ja selle naabruskonnas elavatele inimestele tugevat mõju avaldanud. Vaimulikkond oli väga sõbralik kaevanduse omanikega ning nõudis kaevuritelt ja nende peredelt täielikku kuulekust. Kui kaevur ei käinud missal või keeldus pihile minemast, peeti teda uskmatuks ning teda ootas kaevandusest vallandamine. Samalaadne oht ähvardas ka isa, kuna ta lävis Jehoova tunnistajatega. Ent kui preester meid kodus külastas, paljastas isa kõigi silme ees tema usulise silmakirjalikkuse. Piinlikkust tundev preester ei tahtnud enam mingeid ebameeldivusi, ja isa ei vallandatudki.

Kui nägin seda, kuidas isa seisis vastamisi preestriga, tugevnes minus otsustavus  Piiblit tundma õppida. Hakkasin tasapisi Jehoovat armastama ning sain temaga lähedaseks. Mõni kuu pärast isa vestlust preestriga viibisime Kristuse surma mälestusõhtul, kus isa tutvustati 30-liikmelisele grupile sõnadega „Tema on Joonadab”. Peagi sain teada, et „Joonadabid” on maise lootusega kristlased ja et nende hulk pidi kasvama (2. Kuningate 10:15–17). *

„Kas sa tead, mida ristimine tähendab?”

Kui isa tõe vastu võttis, jättis ta joomise maha ning temast sai hea abikaasa ja isa. Sellegipoolest ei pidanud ema õigeks tema usulisi vaateid. Tal oli kombeks öelda, et eelistab pigem isa endist eluviisi ja et ta oleks jäänud katoliiklaseks. Kuid pärast Teise maailmasõja puhkemist märkas ema, et seesama vaimulik, kes varem palvetas, et Poola võidaks sakslaste sissetungi, tegi nüüd tänupalveid Hitleri edu eest! Aastal 1941 hakkas ema koos meiega Jehoovat teenima.

Enne seda olin rääkinud kogudusevanematele soovist sümboliseerida oma pühendumist Jumalale veeristimisega, kuid nad arvasid, et olen liiga noor. Nad ütlesid, et võiksin oodata. Lõpuks, 1940. aasta 10. detsembril usutles vend Konrad Grabowy (kes suri hiljem ustavana koonduslaagris) mind taktitundeliselt ühes väikeses korteris. Ta küsis viis küsimust ja seejärel, olles rahul minu vastustega, ristis mind. Üks küsimustest oli „Kas sa tead, mida ristimine tähendab?”. Teine oli, „Kas sa mõistad, et praegu, mil käimas on sõda, tuleb sul peagi teha otsus, kas olla ustav Hitlerile või Jehoovale, ning sinu otsus võib maksta sinu elu?”. Kõhkluseta vastasin talle: „Jah.”

Algab tagakiusamine

Miks küsis Konrad Grabowy sääraseid spetsiifilisi küsimusi? Saksa armee oli 1939. aastal Poolasse tunginud ning pärast seda pandi meie usk ja laitmatus tõsiselt katsele. Iga päev muutusid olud aina pingelisemaks, kuna kuulsime, et kristlikke õdesid ja vendi on arreteeritud, küüditatud ning vanglatesse või koonduslaagritesse saadetud. Varsti võis olla meie kord taoliste katsumustega silmitsi seista.

Natsid tahtsid nooremat sugupõlve – kaasa arvatud meid nelja last – pöörata innukateks Kolmanda Riigi toetajateks. Kuna ema ja isa olid mitmel korral keeldunud alla kirjutamast Volkslist’ile (nimekiri inimestest, kel oli Saksamaa kodakondsus või kes tahtsid seda saada), võeti neilt seaduslik õigus meid lapsi kasvatada. Isa saadeti Auschwitzi koonduslaagrisse. Veebruaris 1944 pandi mind ja minu vennad parandusmajja Grodkówisse (Grottkau) Nysa lähedal, ning meie õed saadeti katoliku nunnakloostrisse Czarnowąsys (Klosterbrück) Opole linna lähedal. Nende eesmärk oli, et hülgaksime, nagu võimud ütlesid, „oma vanemate petislikud vaated”. Ema jäi üksi koju.

Igal hommikul heisati parandusmaja hoovis haakristiga lipp ja meil kästi parem käsi üles tõsta ning sõnadega Heil Hitler lippu tervitada. See oli suur usukatse, kuid jäime Bernardiga kindlaks ega teinud kompromissi. Selle tagajärjel peksti meid karmilt „lugupidamatu” käitumise eest. Ka edaspidised püüded murda meie vaimu läksid vett vedama, mistõttu SS-valvurid esitasid lõpuks meile ultimaatumi: „Te kas kirjutate alla deklaratsioonile jääda Saksamaale lojaalseks ja liitute Wehrmacht’iga (Saksamaa relvajõud) või saadetakse teid koonduslaagrisse.”

 1944. aasta augustis, kui võimud soovitasid ametlikult meid koonduslaagrisse saata, teatasid nad: „Neid on võimatu midagi tegema sundida. Neile toob rõõmu märtrisurm. Nende mässuline hoiak ohustab kogu parandusmaja.” Kuigi ma ei soovinud olla märter, olin rõõmus, et pidasin vapralt ja väärikalt vastu Jehoovale ustavaks jäämise nimel (Apostlite teod 5:41). Ma poleks mitte mingil juhul suutnud taluda neid kannatusi enda jõul. Teisalt lähendasid härdad palved mind Jehoovaga, ning ta tõendas, et ta on usaldusväärne aitaja (Heebrealastele 13:6).

Koonduslaagris

Peagi viidi mind Sileesias asuvasse Gross-Roseni koonduslaagrisse. Ma sain vangi numbri ning mulle anti violetne kolmnurk, mis märgistas mind kui Jehoova tunnistajat. SS-valvurid tegid mulle pakkumise. Mind oleks laagrist vabastatud ja minust oleks võinud saada isegi natsi armee ohvitser, kui oleksin täitnud ühe tingimuse. „Sa pead lahti ütlema piibliuurijate ideedest, mis on vastuolus Kolmanda Riigiga.” Ükski teine vang ei saanud sellist pakkumist. Ainult Jehoova tunnistajatele anti võimalus laagrist pääseda. Sellegipoolest nii mina kui ka tuhanded teised keeldusime kindlameelselt pakutud „eesõigusest”. Valvurid vastasid: „Vaata hoolega seda krematooriumi korstent. Mõtle veel kord pakkumise üle järele, või muidu saad vabadusse ainult sellesama korstna kaudu.” Keeldusin jällegi kindlalt, ning sel hetkel täitis mind „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest” (Filiplastele 4:6, 7).

Palvetasin, et saaksin laagris kokku kaasusklikega ja Jehoova tegigi selle võimalikuks. Nende kaaskristlaste hulgas oli ka ustav vend Gustaw Baumert, kes hoolitses minu eest hellalt ja armastavalt. Vähimagi kahtluseta osutus tõeks, et Jehoova on „halastuse Isa ja kõige troosti Jumal” (2. Korintlastele 1:3).

Mõne kuu pärast olid natsid sunnitud läheneva vene armee tõttu laagri kiiresti evakueerima. Kui me minekuks valmistusime, otsustasime vendadega – riskides oma eluga – minna naiste barakki ja vaadata, millistes oludes on meie 20 vaimset õde, nende hulgas ka Elsa Abt ja Gertrud Ott. * Kui nad meid nägid, tulid nad kiiresti joostes meie juurde ning pärast lühikest üksteise julgustamist laulsid nad koos kuningriigilaulu, milles olid sõnad: „See, kes on ustav, kes on lojaalne, ei anna hirmule maad.” * Kõigil olid silmad märjad!

 Järgmisse laagrisse

Natsid toppisid 100 kuni 150 vangi tühjadesse söevagunitesse, ning meie teekond kulges külma ja jäise vihma käes ilma toidu ja veeta. Meid piinas janu ja palavik. Vagunid jäid järjest tühjemaks, kui haiged ja kurnatud vangid kokku kukkusid ja surid. Mu jalad ja liigesed olid nii paistes, et ma ei suutnud püsti tõusta. Pärast kümnepäevast sõitu jõudis käputäis ellujäänud vange Mittelbau-Dora karistuslaagrisse Nordhauseni linnas, mis on Weimari lähedal Tüüringi liidumaal. Tähelepanuväärne on see, et sellel hirmuärataval retkel ei kaotanud elu ükski vend.

Niipea kui olin sõidust kosunud, puhkes laagris düsenteeria, ning mina ja veel mõned vennad jäime haigeks. Meile soovitati, et me mõnda aega ei sööks laagris pakutavat suppi, vaid ainult kõrbenud leiba. Nii ma tegingi ja varsti sain terveks. Märtsis 1945 kuulsime, et sellel aastal oli aastatekstiks Matteuse 28:19: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad.” Ilmselt pidid laagri väravad varsti avanema ja head sõnumit kuulutatakse jälle edasi! See täitis meie südamed rõõmu ja lootusega, kuna olime arvanud, et Teise maailmasõja haripunktiks on Harmagedoon. Kui imeliselt Jehoova tugevdas meid neil rasketel aegadel!

Laagritest vabastamine

1945. aasta 1. aprillil pommitasid liitlasväed SS-barakke ning meie lähedalolevat laagrit. Paljud said surma või vigastada. Järgmisel päeval tabas meid massiline pommitamine, ning selle rünnaku ajal paiskas plahvatus mind õhku.

Vend Fritz Ulrich tuli mulle appi. Ta kaevas läbi kivihunniku, lootes, et olen elus. Lõpuks ta leidis mu ning tiris rusude vahelt välja. Kui ma meelemärkusele tulin, tajusin, et mu nägu ja keha on tõsiselt vigastada saanud ning ma ei kuulnud midagi. Plahvatuse mürin kahjustas mu trummikilesid. Palju aastaid oli mul tõsiseid probleeme kõrvadega, kuni nad lõpuks terveks said.

Tuhandetest vangidest jäid pommitamises ellu vaid vähesed. Mõned meie vennad kaotasid elu, nende hulgas ka armastatud Gustaw Baumert. Minu haavad põhjustasid nakkuse, millega kaasnes kõrge palavik. Peagi aga liitlasväed leidsid meid ja me saime vabaks. Surnud ja tapetud vangide laipade lagunemine põhjustas samal ajal tüüfuseepideemia, millesse ka mina nakatusin. Mind võeti koos teiste haigetega haiglasse. Arstide pingutustest hoolimata jäi meist ellu vaid kolm! Kui tänulik ma küll olin, et Jehoova andis mulle jõudu jääda ustavaks neil karmidel aegadel. Samuti olin tänulik, et Jehoova arvas heaks päästa mind „surmavarju orust” (Laul 23:4).

Viimaks tagasi kodus!

Pärast sakslaste alistumist lootsin koju tagasi minna nii pea kui võimalik, kuid see osutus raskemaks kui arvasin. Mind märkasid mõned endised vangid, kes olid Katoliikliku Aktsiooni liikmed. Nad karjusid: „Tapke ta!”, lõid mind pikali ja tallasid jalgadega. Üks mees tuli ja päästis mu sellest julmusest, kuid sellest toibumine võttis tükk aega, kuna olin haavatud ja tüüfusest nõrk. Lõpuks õnnestus mul siiski koju minna. Kui õnnelik ma küll olin, et sain uuesti kokku oma perega! Nad olid väga rõõmsad, kui mind nägid, sest olid pidanud mind surnuks.

Peatselt asusime jälle kuulutustööd tegema ja paljud siirad tõeotsijad kuulasid meid hea meelega. Minu hoolde anti ülesanne varustada kogudusi piiblilise kirjandusega.  Koos teiste vendadega oli mul eriline võimalus kohtuda Weimaris Saksamaa harubüroo esindajatega, ja sealtsamast tõime Poolasse esimesed sõjajärgsed „Vahitorni” numbrid. Kohe asuti neid tõlkima, valmistati šabloonid ja hakati paljundama. Kui meie kontor Łódźis hakkas juhtima tööd Poolas, jõudis piibliline kirjandus edaspidi regulaarselt kogudustesse. Hakkasin eripioneeriks ehk täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks ja kuulutasin ulatuslikul Sileesia territooriumil, millest suur osa kuulus selleks ajaks Poolale.

Varsti hakati aga uuesti Jehoova tunnistajaid taga kiusama, ja seekord tegi seda äsja Poolas kehtestatud kommunistlik režiim. Kristliku neutraalsuse tõttu mõisteti mind 1948. aastal kaheks aastaks vangi. Seal aitasin paljudel vangidel Jumalaga lähedaseks saada. Üks neist võttis seisukoha tõe poolel, pühendus hiljem Jehoovale ning ta ristiti.

1952. aastal saadeti mind uuesti vangi, kuna väideti, et olen Ameerika Ühendriikide spioon! Kohtuprotsessi oodates hoiti mind üksikvangistuses, kus mind kuulati üle nii öösel kui päeval. Kõigele vaatamata päästis Jehoova mind taas tagakiusajate küüsist, ning järgnevatel aastatel ma enam sellist kohtlemist taluma ei pidanud.

Mis aitas mul vastu pidada

Kui vaatan tagasi neile katsumusi täis aastatele, võin välja tuua mõned peamised julgustuseallikad. Eelkõige sain vastupidamiseks jõudu Jehoovalt ja tema Sõnast Piiblist. Püsivad härdad palved „kõige troosti Jumala” poole ja tema Sõna igapäevane uurimine aitasid minul ja teistel jääda ellu vaimses mõttes. Käsitsi tehtud koopiad „Vahitornidest” andsid samamoodi vajaminevat vaimset toitu. Koonduslaagrites tugevdasid mind hoolitsevad kaasusklikud, kes olid igati valmis aitama.

Veel üheks õnnistuseks Jehoovalt oli minu naine Maria. Me abiellusime 1950. aasta oktoobris ja hiljem saime tütre Halina, kes hakkas Jehoovat armastama ja teenima. Olin Mariaga olnud abielus 35 aastat, kui ta suri pärast pikka võitlust haigusega. Tema surm täitis mind kurbuse ja valuga. Kuigi hetkeks tundsin end „maha vajutatuna”, polnud ma ’hukkunud’ (2. Korintlastele 4:9). Nendel rasketel päevadel leidsin tuge sellest, et sain olla koos oma armsa tütrega, tema abikaasa ja lastega – oma lastelastega –, kes kõik teenivad ustavalt Jehoovat.

1990. aastast alates olen teeninud Poola harubüroos. Võimalus olla iga päev koos imetoreda Peeteli perega on suur õnnistus. Vahel tunnen manduva tervise tõttu end nõrgaksjäänud kotkana, kes suudab õhus vaid liuelda. Kõigest hoolimata vaatan tulevikku kindlustundega ja ma „tahan laulda Jehoovale, et ta mulle on head teinud” kuni tänase päevani (Laul 13:6). Ootan aega, mil Jehoova, minu aitaja, heastab kogu kahju, mida Saatana rõhuv valitsus on põhjustanud.

[Allmärkused]

[Pilt lk 10]

Koonduslaagris sain selle numbri ja violetse kolmnurga

[Pilt lk 12]

Koos oma naise Mariaga 1980. aastal