Esiletõstetud kohti Joeli ja Aamose raamatust
Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Joeli ja Aamose raamatust
KÕIK, mis Joeli raamatu kirjutaja enda kohta ütleb, on see, et ta on „Joel, Petueli poeg” (Joel 1:1). Joel räägib väga vähe millestki muust kui oma sõnumist, nii et isegi kirjutamise aega saab vaid oletada. See on umbes aasta 820 e.m.a, üheksa aastat pärast Juuda kuninga Ussija trooniletulekut. Miks kirjutab Joel endast nii sõnaahtralt? Ilmselt seetõttu, et tähtis on sõnum, mitte tema isiksus.
Ussija valitsemisajal on prohvetiametisse määratud ka Aamos, Juudamaa „karjane ja metsviigipuude vääristaja” (Aamos 7:14). Erinevalt Joelist, kes tegutseb Juudamaal, saadetakse Aamos kuulutama kümnest suguharust koosnevasse Iisraeli kuningriiki. Aamose raamat on kirjutatud lihtsas, kuid elavas keeles ning selle kirjutamine lõpetati umbes aastal 804 e.m.a, kui Aamos naaseb Juudamaale.
„OH SEDA PÄEVA” – MIKS SELLISED TUNDED?
Joel näeb nägemuses, kuidas röövikud, rohutirtsud ja mardikad laastavad maad. Neile sissetungijatele viidatakse kui „suurele ja vägevale rahvale” ja „võitlejatele” (Joel 1:4; 2:2–7). „Oh seda päeva,” ohkab Joel, „sest Jehoova päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt!” (Joel 1:15). Jehoova annab Siioni elanikele nõu: „Pöörduge minu poole kõigest südamest.” Kui nad seda teevad, tunneb Jehoova „kaasa oma rahvale” ning ajab kaugele „selle põhja poolt tulija” ehk siis putukaarmee. Enne oma suure päeva tulekut valab Jehoova „oma Vaimu kõige liha peale” ning annab „tunnustähti taevas ja maa peal” (Joel 2:12, 18–20; 3:1–4).
Rahvaid kutsutakse üles taguma oma sahad mõõkadeks ja sirbid piikideks ning valmistuma sõjaks. Neile antakse käsk minna Joosafati orgu, kus nende üle mõistetakse kohut ning nad hävitatakse. „Aga Juuda jääb asustatuks igavesti” (Joel 4:10, 12, 20).
Vastused piiblilistele küsimustele:
1:15; 2:1, 11; 3:4; 4:14 – Mis on Jehoova päev? See on aeg, mil Jehoova mõistab oma vaenlaste üle kohut, mis tähendab neile hävingut, kuid õigetele jumalateenijatele päästet. Näiteks tabas selline päev vanaaja Babüloni aastal 539 e.m.a, kui meedlased ja pärslased selle vallutasid (Jesaja 13:1, 6). Liginemas on veel üks Jehoova päev, kui Jumal mõistab kohut Suure Baabüloni, ülemaailmse valereligiooni impeeriumi üle (Ilmutuse 18:1–4, 21).
2:1–10; 3:1 – Kuidas on täitunud ennustus putukaparve rünnaku kohta? Piiblis ei ole mingit ülestähendust selle kohta, et Kaananimaal oleksid putukaparved nii suurt laastamistööd teinud, nagu kirjeldatakse Joeli raamatus. Seega võib järelda, et Joeli kirjeldatud rünnak on prohvetlik ning käib meie ajaarvamise 33. aasta kohta, mil Jehoova alustas oma vaimu valamist Kristuse esimeste jüngrite peale ning nad hakkasid kuulutama sõnumit, mis oli piinaks valeusu juhtidele (Apostlite teod 2:1, 14–21; 5:27–33). Ka meil tänapäeval on võimalus selles töös osaleda.
3:5 – Mida tähendab hüüda appi Jehoova nime? Jehoova nime appi hüüda tähendab seda nime tunda, sellest sügavalt lugu pidada ning selle kandjale loota ja teda usaldada (Roomlastele 10:13, 14).
4:14 – Mis koht on Otsuseorg? See on sümboolne paik, kus Jehoova viib täide oma kohtuotsused. Siis, kui valitses Juuda kuningas Joosafat, kelle nimi tähendab ’Jehoova on kohtumõistja’, ajas Jumal Juuda naaberrahvaste sõjaväed segadusse ning päästis oma rahva nende käest. Seepärast nimetatakse seda ka Joosafati oruks (Joel 4:2, 12). Meie päevil kujutab see sümboolset kohta, kus rahvad purustatakse nagu viinamarjad surutõrres (Ilmutuse 19:15).
Õpetus meile:
1:13, 14. Pääste saamiseks on oluline siiralt kahetseda ning tunnustada, et Jehoova on tõeline Jumal.
2:12, 13. Tõeline kahetsus lähtub siirast südamest. See tähendab südame lõhki käristamist, mitte välist riiete katki rebimist.
3:1–5. Ainult see, „kes appi hüüab Jehoova nime, pääseb”, kui tuleb „Jehoova päev, suur ja kardetav”. Kui tänulikud me küll võime Jehoovale olla, et ta valab oma vaimu „kõige liha peale” ning laseb nii noortel kui ka vanadel, meestel ja naistel prohvetlikult rääkida, see tähendab kuulutada „Jumala suuri asju”! (Apostlite teod 2:11.) Kas ei peaks me Jehoova päeva lähenedes käituma pühalt ning jumalakartlikult? (2. Peetruse 3:10–12.)
4:4–8, 19. Joel ennustas, et Juudat ümbritsevaid rahvaid karistatakse selle eest, et nad on Jumala valitud rahvast halvasti kohelnud. Nende prohvetlike sõnade kohaselt hävitaski Babüloonia kuningas Nebukadnetsar Tüürose maismaalinna. Hiljem vallutas saarelinna Aleksander Suur, kes tappis tuhandeid sõjamehi ja linna tähtsaid isikuid ning müüs 30 000 elanikku orjadeks. Aleksandri ja tema mantlipärijate käe läbi tabas viliste sama saatus. Ning Edom oli laastatud 4. sajandiks e.m.a (Malakia 1:3). Need täitunud prohvetiennustused tugevdavad meie usku sellesse, et Jehoova suudab oma tõotused ellu viia. Samuti võib neist näha, kuidas Jehoova kohtleb rahvaid, kes tänapäeval tema teenijaid taga kiusavad.
4:16–21. „Taevas ja maa värisevad” ning rahvad saavad tunda Jehoova hukkamõistu. Kuid „Jehoova on varjupaigaks oma rahvale” ning kingib neile elu paradiisis. Kas pole meil põhjust otsusekindlalt tema ligi püsida, kui päev, mil ta mõistab kohut rikutud maailma üle, üha läheneb?
„VALMISTU ... KOHTAMA OMA JUMALAT”
Aamosel on sõnum Iisraeli ümbritsevatele vaenlasrahvastele, aga ka Juudale ja Iisraelile. Häving on ootamas Süüriat, Vilistimaad, Tüürost, Edomit ja Moabimaad, kuna nad on julmalt kohelnud Jumala rahvast. Ka Juuda elanikele saab osaks häving, sest „nad on hüljanud Jehoova käsuõpetuse” (Aamos 2:4). Mida aga öelda kümnest suguharust koosneva Iisraeli kuningriigi kohta? Tema pattude hulka kuulub vaeste rõhumine, ebamoraalsus ning Jumala prohvetite lugupidamatu kohtlemine. Aamos hoiatab, et Jehoova karistab „Peeteli altareid” ning lööb „puruks talvekoja ühes suvekojaga” (Aamos 3:14, 15).
Hoolimata juba kogetud karistusest jääb ärataganenud Iisrael kangekaelseks. Aamos ütleb neile: „Valmistu, Iisrael, kohtama oma Jumalat!” (Aamos 4:12). Iisraellastele tähendab Jehoova päev seda, et nad viiakse „vangi teispoole Damaskust”, see on Assüüriasse (Aamos 5:27). Peeteli preester töötab küll Aamosele vastu, kuid prohvetit see ei heiduta. Jehoova lausub Aamosele: „Mu rahvale, Iisraelile, tuleb lõpp. Enam ma ei lähe temast mööda!” (Aamos 8:2). Ei surmavald ega kõrged mäed või iisraellasi kaitsta Jumala kohtumõistmise eest (Aamos 9:2, 3). Kuid Jehoova tõotab rahva olukorra taastada. Ta lausub: „Ma pööran oma Iisraeli rahva vangipõlve, nad ehitavad üles hävitatud linnad ja elavad neis; nad istutavad viinamägesid ja joovad nende viina, nad teevad rohuaedu ja söövad nende vilja!” (Aamos 9:14).
Vastused piiblilistele küsimustele:
4:1 – Keda kujutatakse „Baasani lehmadega”? Galilea merest ida poole jääval Baasani kõrgplatool laiusid lopsakad karjamaad ning see piirkond oli tuntud head tõugu loomade poolest, kelle hulgas olid ka lehmad. Aamos võrdles luksust armastavaid Samaaria naisi Baasani lehmadega. Kahtlemata avaldasid need naised survet oma isandaile ehk siis abikaasadele, et nood petaksid viletsaid ning rahuldaksid oma naiste iha rikkuse järele.
4:6 – Mida mõeldakse väljendiga „jõudehambad” või „puhtad hambad” (P 1945)? Kuna seda kasutatakse paralleelselt väljendiga „leivapuudus”, võib see viidata näljaperioodile, mil hambad jäävad puhtaks, kuna pole midagi süüa.
5:5 – Mis mõttes ei tohtinud Iisrael otsida Peetelit? Jerobeam oli Peetelis seadnud sisse vasikakummardamise ning sellest ajast peale oli see linn valejumalakummardamise keskus. Ka Gilgal ja Beer-Seba olid õigest jumalateenimisest taganenud. Et vältida ennustatud õnnetust, tuli iisraellastel lõpetada usulised rännakud nendesse linnadesse ning hakata otsima Jehoovat.
7:1 – Millele viitab väljend „kuningale niitmine”? Tõenäoliselt viitab see maksule, mille kuningas oli määranud, et pidada üleval oma ratsanikke ja hobuseid. Seda tuli maksta siis, „kui ädal [„hiline külv”, UM] oli hakanud kasvama”. Seejärel võis rahvas hakata endale saaki koristama. Enne aga kui nad said seda alustada, hävitasid rohutirtsud nende saagi ning ka muu taimkatte.
8:1, 2 – Mida tähendas „korv küpse puuviljaga”? See osutas sellele, et Jehoova päev oli ligidal. Suvel küpsevaid puuvilju korjati lõikusperioodi lõpul, mis oli ühtlasi ka põllumajandusaasta lõpp. Kui Jehoova pani Aamost nägema korvi küpsete puuviljadega, tähendas see seda, et Iisraeli lõpp oli lähedal. Seepärast ütles Jumal Aamosele: „Mu rahvale, Iisraelile, tuleb lõpp! Enam ma ei lähe temast mööda” (Aamos 8:1, 2).
Õpetus meile:
1:3, 6, 9, 11, 13; 2:1, 4, 6. Jehoova oli vihane Iisraeli, Juuda ning veel kuue ümberkaudse rahva peale ning seetõttu ta lausus: „Ma ei võta seda tagasi.” Jehoova kohtumõistmise eest ei ole võimalik varjuda (Aamos 9:2–5).
2:12. Ärgem mitte kunagi heidutagem tublisid pioneere, misjonäre, reisivaid ülevaatajaid või Peeteli pere liikmeid sellega, et õhutame neid katkestama täisajalist teenistust ja hakkama elama niinimetatud normaalset elu. Vastupidi, innustagem neid seda tähtsat tööd jätkama!
3:8. Nii nagu keegi tunneb kartust, kui kuuleb lõvi möirgamist, tundis Aamos sundi kuulutada, kui kuulis Jehoovat ütlemas: „Mine, ennusta mu rahvale” (Aamos 7:15). Jumalakartus peaks ajendama meid kuningriigisõnumit innukalt kuulutama.
3:13–15; 5:11. Jehoova abiga suutis lihtne karjus kuulutada rikastele ja enesega rahulolevatele inimestele. Jehoova annab ka meile vajalikku juhatust, et kuulutada Kuningriigi sõnumit olenemata sellest, milliseid raskusi me territooriumil kohtame.
4:6–11; 5:4, 6, 14. Kuigi Iisraellased keeldusid korduvalt Jehoova juurde tagasi pöördumast, soovitati neile tungivalt: „Otsige Jehoovat, et te jääksite elama!” Niikaua kui Jehoova lubab kannatlikult sellel pahelisel maailmal püsida, peaksime kutsuma inimesi tulema Jumala ligi.
5:18, 19. On rumal igatseda Jehoova päeva, kui selleks tegelikult valmis ei olda. Seda olukorda võiks võrrelda sellega, et keegi jookseb ära lõvi eest, aga talle tuleb vastu karu, ning seejärel jookseb ära karu eest, aga saab siis maolt salvata. Niisiis on tark püsida vaimselt ärkvel ning olla valmis (Luuka 21:36).
7:12–17. Me peaksime kuulutama Jumala sõnumit julgelt ja kindlalt.
9:7–10. Kuigi truudusetud iisraellased olid jumalakartlike patriarhide ja Egiptusest vabastatud Jumala valitud rahva järeltulijad, puudus neil Jehoova soosing nagu etiooplastel. Erapooletu Jumala heakskiit ei sõltu kellegi päritolust, vaid sellest, kas inimene teda „kardab ja teeb õigust” (Apostlite teod 10:34, 35).
Mida meie peaksime tegema
Päev, mil Jumal hakkab kohut mõistma Saatana maailma üle, on lähedal. Jumal on valanud oma teenijate peale oma vaimu, mis aitab neile hoiatada inimesi tema läheneva päeva eest. Me peaksime nii aktiivselt kui võimalik aitama kaasinimestel õppida tundma Jehoovat ning hüüda appi tema nime (Joel 3:4, 5).
„Vihake kurja ja armastage head, pange väravas kehtima õigus,” kutsub Aamos meid üles (Aamos 5:15). Jehoova päeva liginedes on tark saada Jumalaga aina lähedasemaks ning püsida lahus sellest pahelisest maailmast ja selle laostavast seltsingust. Kui ajakohast õpetust me küll Joeli ja Aamose raamatutest saame, et seda eesmärki saavutada! (Heebrealastele 4:12.)
[Pilt lk 12]
Joel ennustas: „Jehoova päev on ligidal”
[Pildid lk 15]
Me peaksime nagu Aamos kuulutama Jumala sõnumit julgelt ja kindlalt