Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Kas Jaakob ei teinud mitte valesti, kui teeskles, et ta on Eesav, nagu on kirjas piiblitekstis 1. Moosese 27:18, 19?

Paljudele on see lugu tuttav. Jutustus räägib sellest, kuidas Iisak palus oma vanas eas Eesavil küttida mõni jahiloom ning ütles: „Too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren.” Kuna Rebeka kuulis oma abikaasa sõnu, siis valmistas ta maitsva roa ning juhendas Jaakobit: „Sina vii ... [see toit] oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!” Jaakob pani selga Eesavi riided, kattis oma käed ja kaela sikutalle nahaga ning läks isa juurde, kaasas selle lemmikroog. Kui Iisak küsis: „Kumb sa oled, mu poeg?”, siis vastas Jaakob: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu!” Iisak uskus oma poega ning õnnistas teda (1. Moosese 27:1–29).

Piibel ei anna meile teada igat üksikasja selle kohta, miks Rebeka ja Jaakob niiviisi toimisid, kuid aitab siiski aru saada, et see olukord tekkis ootamatult. Me peaksime tähele panema, et Jumala Sõnas ei kiideta nende tegu heaks ega mõisteta hukka ning samuti ei esitata seda kui eeskuju valetamise ja petmise kohta. Siiski Piibel selgitab asjaolusid lähemalt.

Esiteks näitab jutustus selgelt, et Jaakobil oli õigus isa õnnistust saada, Eesavil aga mitte. Varem oli Jaakob esmasünniõiguse seaduslikul viisil endale saanud, kuna ta oli ostnud selle oma kaksikvennalt, kes seda ei hinnanud, vaid oli valmis müüma selle ühe kõhutäie eest. „Nii põlgas Eesav ära esmasünniõiguse” (UM). (1. Moosese 25:29–34.) Seega siis, minnes oma isa juurde, taotles Jaakob õnnistust, mis õiguse järgi juba kuuluski talle.

Teiseks, kui Iisak mõistis, et ta oli õnnistanud Jaakobit, siis ta ei püüdnud muuta seda, mida ta oli teinud. Võib-olla talle meenus, et Jehoova oli öelnud Rebekale enne kaksikute sündi: „Vanem orjab nooremat!” (1. Moosese 25:23). Tähelepanuväärne on ka see, et kui Jaakob oli lahkumas, et minna Haaranisse, siis kinnitas Iisak oma varasemat õnnistust ja lisas sellele õnnistusi veel juurdegi (1. Moosese 28:1–4).

Lõpetuseks peaksime pidama meeles ka seda, et Jehoova oli teadlik ja ka huvitatud sellest, mis juhtus. Iisaki antud õnnistus oli seotud Jumala lubadusega Aabrahamile (1. Moosese 12:2, 3). Kui Jumal poleks tahtnud, et õnnistuse saab Jaakob, oleks ta võinud mingil viisil sekkuda. Selle asemel aga Jehoova kinnitas Jaakobile: „Su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad” (1. Moosese 28:10–15).