Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Leian kergendust nooruspõlve meeleheitele

Leian kergendust nooruspõlve meeleheitele

Leian kergendust nooruspõlve meeleheitele

Jutustab Eusebio Morcillo

Septembris 1993 külastasin tugevdatud režiimiga vanglat. Seal soovis lasta end ristida üks vang – minu noorem õde Mariví. Mõned kaasvangid ja vanglatöötajad vaatasid lugupidavalt pealt, kui viisin läbi ristimistalitust. Enne kui selgitan toimunut lähemalt, sooviksin kirjeldada meie varasemat elu.

SÜNDISIN 5. mail 1954 Hispaanias kaheksalapselise pere esiklapsena. Mariví oli kolmas laps. Meie vanaema oli harras katoliiklane ja kasvatas meidki samas vaimus. Lapsepõlvest meenub mulle see, et vanaemaga koos olles tundsin, et usun Jumalat kogu hingest. Kodus valitses aga sootuks teistsugune õhkkond. Isa peksis pidevalt ema ja meid lapsi. Elasime alalises hirmus ja mulle tegi tohutult haiget näha ema kannatamas.

Ka koolis valitses masendav olukord. Ühel preestrist õpetajal oli kombeks meie päid vastu seina taguda, kui me valesti vastasime. Teine preester kuritarvitas õpilasi seksuaalselt, kui vaatas nendega koos kodutöid üle. Lisaks ajasid mind segadusse ning tekitasid kartust katoliku õpetused, nagu näiteks põrgutuli. Peagi hakkas minu usk Jumalasse hääbuma.

Mõttetu elu püünises

Kuna mind polnud õpetatud elama Jumalale meelepärast elu, hakkasin diskoteekides seltsima moraalitute ja vägivaldsete inimestega. Tihti toimusid seal kaklused, milles läksid käiku noad, ketid, klaasnõud ja taburetid. Kuigi mina neis kaklustes otseselt ei osalenud, löödi mind siiski ühel korral oimetuks.

Mingi aja pärast tüdinesin sellisest elust ja hakkasin käima rahulikumates diskoteekides. Kuid ka seal tarvitati narkootikume. Selle asemel et narkootikumid oleksid andnud mulle mõnu- ja rahutunde, tekkisid mul hoopis hallutsinatsioonid ja ärevushäire.

Ma polnud küll vaimustuses sellisest eluviisist, ent sellest hoolimata meelitasin ka oma noorema venna José Luisi ja lähedase sõbra Migueli enda kampa. Nii nagu paljud teised selle aja Hispaania noored, olime ka meie sattunud korrumpeerunud maailma püünisesse. Tegin ükskõik mida, et saada raha narkootikumide ostmiseks. Olin kaotanud igasuguse eneseväärikuse.

Jehoova tõttab appi

Rääkisin tol ajal palju kordi oma sõpradega Jumala olemasolust ja elumõttest. Hakkasin Jumalat otsima, püüdes leida kedagi, kellega mõtteid jagada. Olin märganud, et minu töökaaslane Francisco oli teistest erinev. Ta oli õnnelik, aus ja lahke inimene ning seepärast otsustasin talle end avada. Francisco oli Jehoova tunnistaja ja ta andis mulle ajakirja „Vahitorn”, milles oli artikkel narkootikumidest.

Pärast selle artikli lugemist palusin Jumalalt abi, öeldes: „Issand, ma tean, et sa oled olemas, ja ma soovin sind tundma õppida ning hakata täitma sinu tahet. Palun aita mind!” Francisco ja teised tunnistajad lugesid mulle julgustavaid piiblitekste ning andsid piiblilisi väljaandeid. Adusin, et nende abi oli vastus Jumalalt. Peagi jagasin kuuldut oma sõprade ja José Luisiga.

Kord lõin pärast ühte rokkkontserti sõpradest lahku. Vaatasin neid erapooletult kõrvalt ning olin rabatud sellest, kui tülgastavalt inimesed narkouimas käituvad. Sel hetkel otsustasin, et hülgan sellise eluviisi ning hakkan Jehoova tunnistajaks.

Küsisin Franciscolt Piiblit ning ta andis mulle selle ühes raamatuga „Tõde, mis viib igavesse ellu”. * Lugedes Jumala tõotusest pühkida inimeste palgeilt kõik pisarad ja isegi kõrvaldada surm, veendusin, et olen leidnud tõe, mis teeb inimesed vabaks (Johannese 8:32; Ilmutuse 21:4). Hiljem käisin Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis koosolekul. Mulle avaldas sügavat muljet inimeste sõbralikkus ja soojus.

Ihkasin väga rääkida oma sõpradele sellest, mida kuningriigisaalis olin kogenud, ning kutsusin José Luisi ja mõned teised viivitamatult enda poole. Mõni päev hiljem läksime kõik koos koosolekule. Üks tüdruk eesreas vaatas meid korraks. Ta oli ilmselgelt jahmunud trobikonda pikajuukselisi hipisid nähes ning pidi end tagasi hoidma, et meid rohkem mitte uudistada. Ta võis olla väga üllatunud, kui nägi meid järgmisel nädalal taas kuningriigisaalis, seekord ülikonnas ja lipsuga.

Peagi pärast seda käisime Migueliga Jehoova tunnistajate ringkonnakokkutulekul. Me polnud kunagi varem näinud midagi sellist – tõelist vennaskonda, mis koosnes eri vanuses inimestest. Üllatav küll, kuid ringkonnakokkutulek toimus samas saalis, kus olime äsja rokkkontserdil viibinud. Seekord oli aga atmosfäär ja muusika ülesehitav.

Hakkasime kõik Piiblit uurima. Umbes kaheksa kuud hiljem, 26. juulil 1974, lasime end Migueliga ristida. Olime mõlemad 20-aastased. Neli meie sõpra lasid end ristida mõni kuu hiljem. Piiblist saadud õpetus ajendas mind abistama oma pikameelset ema kodutöödes ning rääkima talle oma vastleitud usust. Me saime väga lähedaseks. Pühendasin palju aega ka oma nooremate vendade ja õdede aitamisele.

Aja jooksul hakkasid mu ema ning vennad-õed, välja arvatud üks vend, Piibli tõde uurima ning nad said ristitud Jehoova tunnistajateks. 1977. aastal abiellusin Soledadiga. Ta oli too noor neiu, kes oli meid jahmunult vaadanud, kui me esimest korda kuningriigisaalis käisime. Mõne kuu pärast hakkasime mõlemad pioneerideks, nagu Jehoova tunnistajad nimetavad hea sõnumi täisajalisi kuulutajaid.

Aitan õel vabaks saada

Minu nooremat õde Marivít oli lapsena seksuaalselt kuritarvitatud ja see kohutav kogemus jättis tema ellu sügava jälje. Teismelisena elas ta ebamoraalset elu, kasutas narkootikume, varastas ja tegeles prostitutsiooniga. 23-aastaselt sattus ta vangi, kus jätkas oma isemeelset elu.

Selleks ajaks oli minust saanud ringkonnaülevaataja, see tähendab Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja. 1989. aastal määrati meid Soledadiga samasse piirkonda, kus Mariví vangis oli. Võimud olid hiljaaegu võtnud talt ära tema poja ning ta oli sellest murtud ega soovinud enam elada. Ühel päeval, kui teda külastasin, pakkusin talle võimalust koos Piiblit uurida ning ta nõustus sellega. Kui olime uurinud kuu aega, lõpetas ta narkootikumide tarvitamise ja suitsetamise. Olin väga rõõmus, nähes, et Jehoova andis talle jõudu teha oma elus neid muudatusi (Heebrealastele 4:12).

Peagi pärast seda, kui Mariví alustas piibliuurimist, hakkas ta rääkima Piibli tõest kaasvangidele ja vanglatöötajatele. Kuigi teda viidi ühest vanglast teise, jätkas ta igal pool kuulutustööd. Ühes vanglas lubati tal isegi kongist kongi kuulutada. Aastate jooksul alustas Mariví vanglates kinnipeetavatega mitmeid piibliuurimisi.

Ühel päeval rääkis Mariví mulle oma soovist pühendada oma elu Jehoovale ning lasta end ristida. Talle ei antud aga luba vanglast lahkuda, samuti ei lastud vanglasse kedagi, kes oleks saanud teda ristida. Ta pidi veel neli aastat kannatama vangla rikutud õhkkonda. Mis aitas tal usus püsida? Täpselt samal ajal, kui kohalikul kogudusel toimus koosolek, uuris tema oma kongis sama materjali. Ta uuris ka korrapäraselt Piiblit ning palvetas.

Mõne aja pärast viidi Mariví üle tugevdatud režiimiga vanglasse, kus oli ujumisbassein. Ta leidis, et nüüd lõpuks oleks võimalik tal lasta end ristida. Nii see tõepoolest läkski, Marivíle anti viimaks luba seda teha. Mina pidasin talle ristimiskõne. Olin koos temaga ta elu tähtsaimal hetkel.

Mariví oli oma endise eluviisi tõttu nakatunud aidsi. Saanud märtsis 1994 hea käitumise tõttu vanglast varem välja, elas ta koos emaga ning oli innukas kristlane kuni oma surmani kaks aastat hiljem.

Võitlen negatiivsete tunnetega

Ka mina pole täielikult pääsenud oma varasema elu tagajärgedest. Minu isiksust on mõjutanud see, et isa mind vägivaldselt kohtles, ja ka mu enda varasem eluviis. Täiskasvanuna olen sageli maadelnud süü- ja alaväärsustundega. Vahel olen olnud sügavas masenduses. Jumala Sõna aga on osutunud mulle hindamatuks abiks ja aidanud mul võidelda oma segasete tunnetega. Mõtisklemine selliste kirjakohtade üle nagu Jesaja 1:18 ja Laul 103:8–13 on aidanud mul vaigistada aeg-ajalt esile kerkivat süütunnet.

Palve on teine vaimne relv, mis on aidanud mul võidelda alaväärsustundega. Olen sageli pisarsilmil Jehoovat anunud. Mulle on andnud tuge kirjakoha 1. Johannese 3:19, 20 sõnad: „Sellest me tunneme, et oleme tõe seest ja võime vaigistada tema ees oma südant, et kui meie süda meid hukka mõistab, Jumal on suurem kui meie süda ja teab kõik.”

Kui pöördun siiralt Jumala poole „murtud ja purukslöödud südamega”, saan aru, et ma pole tegelikult nii halb inimene, nagu kunagi arvasin. Piibel kinnitab kõigile neile, kes otsivad Jehoovat, et ta ei põlga neid, kes südamest kahetsevad oma endist eluviisi ning täidavad nüüd tema tahet (Laul 51:19).

Kui hakkan endas taas kahtlema, püüan mõelda positiivsetele asjadele, sellistele vaimsetele asjadele, mida mainitakse kirjakohas Filiplastele 4:8. Olen õppinud Piiblist pähe 23. laulu ning mäejutluse. Kui mind rõhuvad negatiivsed mõtted, kordan endale neid kirjakohti. Selline mõtteviisi korrastamine on mind eriti aidanud unetutel öödel.

Veel on mulle suureks abiks olnud kiitus, mida saan oma kaasalt ja teistelt küpsetelt kristlastelt. Alguses oli mul raske olla päri nende julgustavate mõtetega, kuid Piibel on aidanud mul mõista, et armastus „usub kõik” (1. Korintlastele 13:7). Muidugi olen ajapikku õppinud alandlikult tunnustama ka oma nõrkusi ja piire.

Üks kasu, mida olen saanud sellest, et olen pidanud võitlema selliste negatiivsete tunnetega, on see, et mõistan ringkonnatööd tehes nüüd teisi inimesi paremini. Oleme abikaasaga olnud peaaegu 30 aastat hea sõnumi täisajalised kuulutajad. Rõõm, mis tuleneb teiste teenimisest, aitab mul eemale tõrjuda negatiivseid tundeid ja mälestusi oma eelnevast tülgastavast eluviisist.

Vaadates elule tagasi ja mõtiskledes Jehoova õnnistuste üle, tunnen samamoodi nagu laulik: „Kiida, mu hing, Jehoovat ... Tema annab andeks kõik su pahateod, tema parandab kõik su vigadused! Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga!” (Laul 103:1–4).

[Allmärkus]

^ lõik 14 Väljaandjad Jehoova tunnistajad, enam ei trükita.

[Väljavõte lk 30]

Olen sageli maadelnud süü- ja alaväärsustundega. Jumala Sõna aga on osutunud mulle hindamatuks abiks ja aidanud mul võidelda oma segaste tunnetega

[Pildid lk 27]

Minu vend José Luis ja sõber Miguel järgisid mind nii halvas kui heas

[Pilt lk 28, 29]

Morcillode pere 1973. aastal

[Pilt lk 29]

Mariví vanglas

[Pilt lk 30]

Abikaasa Soledadiga