Ehitustöö, mis toob ülistust Jehoovale

„Ma ei suuda oma silmi uskuda! Ma poleks kunagi arvanud, et me saame nii ilusa paiga, kus koguneda ja Jehoovat ülistada. Sellist rõõmu, nagu mina tunnen, pole võimalik raha eest osta.” (MARIA, MEHHIKO)

JEHOOVA TUNNISTAJATELE meeldib kokku tulla, et uurida Jumala Sõna Piiblit (Laul 27:4; Heebrealastele 10:23–25). Eriti toob neile rõõmu see, kui nad saavad seda teha väärikas jumalakummardamise paigas. Viimastel aastatel on nad ehitanud kogu maailmas tuhandeid kogudusehooneid, mida tuntakse kui kuningriigisaale.

Mis on neid ajendanud sellist ehitustööd ette võtma? Kes seda teevad? Ja kuidas see mõjutab inimesi, kes ehitusega seotud on? Et nendele küsimustele vastust saada, mõelgem sellele, mida on tehtud Mehhikos ja Belize’is.

Vaja on tuhandeid uusi kuningriigisaale

Varem kogunesid Mehhiko Jehoova tunnistajad Jumalat teenima kõikvõimalikesse kohtadesse – tagahoovidesse, Jehoova tunnistajate kodudesse, laohoonetesse, garaažidesse või üüritud ruumidesse. Tol ajal mõtlesid need ustavad tunnistajad sageli, et küll oleks tore, kui nad saaksid ise endale saali ehitada.

Aastal 1994 oli Mehhikos 388 000 tunnistajat. Selleks et nad kõik saaksid koguneda oma kummardamispaika, oleks tollaste arvestuste järgi olnud vaja ehitada 3300 uut kuningriigisaali. Kui tohutu ülesanne!

Mõned kogudused, kel oli võimalik, juba ehitasid endale saali. Kuid järgmise viie aasta jooksul sai selgeks, et rahuldamaks nõudlust, oleks vaja ehitada saale veelgi rohkem ja palju kiiremini. Kuidas on siis selle ülesandega hakkama saadud?

Vabatahtlike oskustööliste rühmad reisivad paigast paika

Aastal 1999 tehti algust uue ehitusprogrammiga. Kõikjal Mehhikos hakati moodustama kuningriigisaalide ehitusrühmi. Jehoova tunnistajad üle Mehhiko pakkusid ennast selles programmis kaasa lööma. Paljudel neist oli ehitusoskusi. Praegu on Mehhikos 35 sellist rühma ja Belize’is üks.

Igasse rühma kuulub tavaliselt umbes kaheksa meest-naist, kes töötavad täisajaliselt ja tasuta. Selline rõõmsameelne vabatahtlike rühm reisib riigi ühest paigast teise, et juhtida ehitustöid. Kõik vabatahtlikud töötavad esmaspäevast reedeni kaheksa tundi  päevas ning ka igal teisel laupäeval. Päev algab kell seitse piibliteksti aruteluga, millele järgneb hommikusöök. Kõik teevad heal meelel seda, mida neilt palutakse. Naised töötavad kõrvuti meestega ning teevad selliseid töid nagu näiteks krohvimine, plaatimine ja värvimine.

Kohalik kogudus pakub reisivatele vabatahtlikele majutust, peseb pesu ning valmistab toitu. Lisaks ehitusplatsil õlg õla kõrval töötamisele tunnevad vabatahtlikud töölised ja kohalikud tunnistajad üksteise seltsingust rõõmu ka kristlikel koosolekutel ning ukselt uksele kuulutustööl.

Tasu, mis kaasneb vabatahtliku teenistusega

Mida tunnevad need vabatahtlikud ehitajad seoses tööga, mida nad teevad? „On tõsi, et me töötame nii kuuma kui ka külmaga, sööme toitu, millega me pole harjunud, sõidame sageli ühest kohast teise, elame perekonnast kaugel ning tihti pole meil nüüdisaegseid mugavusi,” lausub Daniel, kes on vabatahtlikuna töötanud rohkem kui kolm aastat. Ta jätkab: „Kuid võrreldes õnnistustega, on need raskused tühised.”

Milliseid õnnistusi nad siis kogevad? Paljud neist õpivad uusi ehitusoskusi. Kuid Carlos, kes on ühe suurema rühma ülevaataja, kirjeldab, mis on tema arvates parim tasu. „Me oleme kui 20-liikmeline perekond. Me sööme koos, töötame koos, uurime koos ja palvetame koos. Meist on saanud väga lähedased sõbrad.”

Ehitajatel tekivad tugevad sõprussidemed ka kogudusega, keda nad aitavad. José, kes on osalenud rohkem kui 100 ehitusprojektis, lausub: „On imeline tunne näha kohalike tunnistajate silmis rõõmupisaraid ja näol naeratust, mille põhjuseks on sügav tänumeel selle eest, et lõpuks on täitunud nende unistus saada endale kuningriigisaal.” Ta lisab: „Meile toob rõõmu teadmine, et oleme järjekordset jumalateenimiskoda ehitades saanud anda oma väikese panuse selle heaks, et tugevdada teiste usku.”

Hämmastav saavutus

Need saalid ei ole rikkalikult kaunistatud ega uhked. Kuningriigisaalide projektid on lihtsad, kuna nii saab saale ehitada kiiresti ja odavalt. Kui vähegi võimalik, kasutatakse kohalikke materjale ja töömeetodeid. Seetõttu on võimalik ehitada üks saal valmis vaid kuue nädalaga.

Aastaks 2007 olid kõik Belize’i kogudused saanud endale uue kuningriigisaali – kokku on neid 17. Mehhikos on alates aastast 1999 ehitatud enam kui 1400 saali.

 Ehkki palju tublit tööd on juba tehtud, on palju veel teha (Matteuse 9:37). Praeguseks ületab Jehoova tunnistajate arv Mehhikos 600 000 piiri. Nad kõik kogunevad kolm korda nädalas, et saada juhatust Jumala Sõnast. Seetõttu on vaja veel ligi 2000 saali. Kui see vabatahtlik ehitustöö sõltuks vaid inimestest, poleks seda eesmärki võimalik saavutada. Kuid juba ehitatud saalid on tunnistus sellest, et Jehoova Jumala abiga „on kõik võimalik” (Matteuse 19:26).

[Kast/pilt lk 22]

„Mida nad ütlevad, seda nad ka teevad”

Kohalikud Jehoova tunnistajad pole ainukesed, kellele kuningriigisaali ehitus võib mõju avaldada. Kuningriigisaali ehitamise ajal Belize’is ütles üks mees oma naisele, kes kuulub nelipühilaste hulka, et kui Jehoova tunnistajad oma „kiriku” valmis saavad, hakkab tema seal käima. Miks? „Ma näen, et Jumal on nendega,” lausus ta. „Nad ei riidle üksteisega, kui nad koos töötavad, ning mida nad ütlevad, seda nad ka teevad.”

[Pilt]

Kuningriigisaal Belize’is Orange Walkis

[Kast/pildid lk 23]

Ülemaailmne ettevõtmine

Kuningriigisaalide ehitusrühmad on moodustatud rohkem kui 120 riigis. Allpool on toodud vaid mõned neist riikidest, kus vabatahtlikud rõõmsal meelel ehitustööd teevad.

Angola, Boliivia, Dominikaani Vabariik, Etioopia, Fidži, Ghana, Hongkong, Horvaatia, India, Jamaica, Kasahstan, Libeeria, Moldova, Nigeeria, Paapua Uus-Guinea, Rwanda, Sambia, Tuvalu, Ukraina, Venezuela.

[Pildid]

Kuningriigisaal Mehhikos Acapulcos

Üks Mehhiko kuningriigisaalide ehitusrühm

[Pilt lk 23]

Kuningriigisaal Mehhikos Tlaxcalas