Looduskatastroof Saalomoni saartel

Esmaspäeval, 2. aprillil 2007 raputas Austraaliast kirdes asuvaid troopilisi Saalomoni saari 8,1-magnituudine maavärin. Vaid minutitega jõudsid lääneprovintside saarteni hävitavad hiigellained, mõned väidetavalt 10 meetri kõrgused, mis tapsid 52 ja jätsid koduta 6000 inimest.

Kõige suuremaid kahjustusi tekitas maavärin 7000 elanikuga Ghizo saare rannikulinnale Gizole, mis asus maavärina epitsentrist kõigest 45 kilomeetri kaugusel. Gizo Jehoova tunnistajate väike kogudus ootas innuga Jeesus Kristuse surma mälestusõhtu iga-aastast pühitsemist, mis pidi toimuma samal õhtul (1. Korintlastele 11:23–26). Päev algas nii nagu alati kauni päikesetõusuga tüüne mere kohal. Siis aga, kell 7.39 kohaliku aja järgi, toimus maavärin.

Maavärin!

Kogudusevanem Ron Parkinson ja ta abikaasa Dorothy valmistasid parasjagu hommikusööki, kui maavärin neid tabas. „Meie vana maja õõtsus nagu kookospalmipuu, kuid jäi siiski püsti,” sõnab Ron. „Müra oli kõrvulukustav. Kapid koos muu mööbliga, sööginõud, klaver ja kõik ülejäänud liikuvad esemed paiskusid põrandale. Nägime kõvasti vaeva, et majast välja pääseda. Dorothy oli paljajalu ning sai klaasikildude peale astudes lõikehaavu.”

Nende lähedal elavad misjonärid Tony ja Christine Shaw sööstsid samuti majast välja. „Maa vappus meie all nii metsikult, et ma kukkusin pikali ega suutnud end uuesti püsti ajada,” räägib Christine. Ta jätkab: „Mere peal oli näha maju ulpimas. Hiigellaine oli majad vundamendi küljest lahti rebinud. Rusude keskel olid meeleheitel inimesed kanuudega ringi aerutamas ning nad otsisid ellujäänud inimesi. Sellele järgnes teine võimas maavärin ja siis veel kolmas. Maavärina järeltõukeid oli tunda viis päeva. See oli kohutav!”

Siis tuli tsunami

Maavärina toimumise hetkel oli Patson Baea oma kodusaarel Sepo Hitel, mis asub Gizost kuue kilomeetri kaugusel. Kuidas Patson oma perega õnnetuse üle elas?

Patson meenutab seda hirmsat kogemust: „Jooksin piki rannajoont abikaasa Naomi ja meie nelja lapse poole. Lapsed olid maavärina ajal pikali kukkunud, õnneks oli nendega kõik siiski korras. Kuid nad värisesid ja mõned neist nutsid. Hakkasime Naomiga neid kohe lohutama.

Märkasin, et meri käitub väga ebaloomulikult. Polnud kahtlustki: meie poole oli teel tsunami, mis kahtlemata ujutab üle meie tillukese saare. Mu ema Evalyn elab meie lähedal ühel teisel pisikesel saarel ning ka tema elu oli ohus. Käskisin oma perel kiiresti meie  mootorkanuusse istuda ning me läksime teda päästma.

Merel olles tuiskas meie kanuu alt peagi läbi hiigellaine. Lained liikusid kõrgelt üles-alla. Kui jõudsime ema juurde, oli ta šokis ja segaduses ega julgenud mitte kuidagi vette tulla. Naomi ja meie 15-aastane poeg Jeremy sukeldusid mäslevatesse lainetesse ning aitasid tal meie kanuuni ujuda. Seejärel sõitsime kanuuga täiskiirusel avamerele.

Selleks ajaks oli meri alanenud juba ennenägematu tasemeni. Nähtavale olid tulnud saart ümbritsevad korallrifid. Ühtäkki jõudis rannikuvetesse tohutu laine, mis ujutas üle mõlemad saared. Laine kiskus vundamendi küljest lahti meie rannikul asetseva külalistemaja ning peksis selle puruks. Vesi sööstis ka läbi meie elumaja ning hävitas suure osa meie varast. Kui meri taandus, päästsime purustatud majast oma Piiblid ja laulikud ning suundusime Gizosse.”

Rannaäärsetes paikades hävis peaaegu kõik ning paljud inimesed hukkusid. Kõige enam sai kahjustada Ghizo saare läänepoolne külg. Vähemalt 13 küla hävines täielikult, kui väidetavalt viie meetri kõrgune laine neist üle käis!

Tol õhtul kogunesid 22 inimest Gizo Jehoova tunnistajate kuningriigisaali pühitsema Jeesuse surma mälestusõhtut. Õnneks polnud keegi neist õnnetuses tõsiselt viga saanud. „Meil polnud elektrit ja õlilambid oli katki läinud,” ütleb Ron, keda eespool tsiteeriti. „Vend Shaw oli sunnitud oma kõne taskulambi valgel pidama. Pimeduses laulsime Jehoovale kogu hingest mitmehäälselt kiituslaule.”

Päästetööd

Kui uudised õnnetusest pealinna Honiarasse jõudsid, hakkas Jehoova tunnistajate kohalik harubüroo kiiresti hädaabi organiseerima. Harubüroo vennad helistasid kohe õnnetuspiirkonda ning said teada, et enamik seal elavatest tunnistajatest on ohutus paigas. Usaldusväärsed isikud saadeti tegema kindlaks, kas kõik on korras ka ühe Choiseuli saarel elava tunnistajaga, kes elab raskesti ligipääsetavas kohas. Lõpuks saadi teada, et ta on elu ja tervise juures. Harubüroo saatis Gizosse ka raha, et sealsed tunnistajad saaksid hädatarvilikke asju osta.

Harubüroo esindajad jõudsid Gizosse neljapäeval esimese lennukiga, mis sinna pärast õnnetust saabus. „Võtsime kaasa mitu kasti hädaabitarbeid,” sõnab harubüroo komitee liige Craig Tucker. „Kaalupiirangute tõttu jäi osa reisijate pagasist maha, kuid meie võisime kergendustundega tõdeda, et kõik meie kastid jõudsid kenasti pärale. Need olid esimeste abisaadetiste hulgas, mis katastroofipiirkonda saabusid. Lisasaadetis jõudis laevaga pärale kaks päeva hiljem.”

Vahepeal sõitsid Tony Shaw ja Patson Baea koos teiste Gizo tunnistajatega kaks tundi kanuuga, et pakkuda abi tunnistajatele, kes elasid eraldi asetseval Ranongga saarel. Võimas maavärin oli kergitanud seda 32 kilomeetri pikkust ja 8 kilomeetri laiust saart merepinnast 2 meetrit kõrgemale! Vee äkiline ja massiivne liikumine saare ümbruses põhjustaski ilmselt tsunami, mis tabas ümberkaudseid saari.

„Koguduseliikmed olid meid nähes ülirõõmsad,” sõnab Tony. „Nad olid elus ja terved, kuid elasid järeltõugete kartuses lageda taeva all. Meie olime oma paadiga esimesed, kes sellele saarele abisaadetistega jõudsid. Enne lahkumist pöördusime südamlikus tänupalves Jehoova poole.”

Patson lisab: „Naasime Ranongga saarele mõni päev hiljem, et tuua juurde vajalikke asju ning otsida üles tunnistajate pere, kes elas saare raskesti ligipääsetavas osas. Lõpuks saimegi kokku Matthew Itu ja tema perega, kes olid varjul sügaval põõsastikus. Neid liigutas väga see, et me polnud neid unustanud, ning nende silmad täitusid tänupisaratega! Nende kodu oli maavärinas hävinenud nii nagu enamik nende küla maju. Ent nende peamiseks mureks oli saada kõigile pereliikmetele uued Piiblid.”

 Jehoova tunnistajaid kiidetakse

Paljud inimesed panid tähele, mida tunnistajad teiste heaks tegid. „Üks ajakirjanik, kes suhtus kriitiliselt üldisse hädaabi korraldusse, oli üllatunud, kuuldes, et Jehoova tunnistajad olid toonud oma usukaaslastele kohe õnnetusejärgsetel päevadel toitu, puldankatteid ja teisi hädavajalikke asju, ning see avaldas talle muljet,” ütleb Craig Tucker. „Ranongga saare külaelanikud kiitsid meid selle eest, kui kiiresti me osutasime hädaabi, ning kurtsid, kui vähe abi pakkus nende kirik,” lisab vend Patson. Üks naine ütles vaimustatult: „Teie organisatsioon tegutses nii kiiresti!”

Tunnistajad pakkusid abi ka oma naabritele. „Kui käisime Gizo ajutises haiglas, nägime seal üht abielupaari, keda olime hiljuti kuulutustööl kohanud,” jutustab Christine Shaw. „Nad mõlemad olid vigastada saanud ja väga traumeeritud. Tsunami oli naise käte vahelt rebinud ta lapselapse ning too oli uppunud. Naasime kiiresti koju ning tõime neile toitu ja riideid, mida nad hädasti vajasid. Nad olid selle eest äärmiselt tänulikud.”

On tõsi, et loodusõnnetuses kannatada saanud inimesed vajavad midagi enamat kui vaid materiaalset abi. Nad vajavad hädasti lohutust, mida võib pakkuda üksnes Jumala Sõna Piibel. „Mõned usujuhid väitsid, et Jumal karistas inimesi nende pattude pärast,” sõnab Ron. „Kuid me saime inimestele Piiblist näidata, et Jumal ei põhjusta eales kellelegi kurja. Paljud tänasid, et jagasime nendega neid lohutavaid mõtteid Piiblist.” * (2. Korintlastele 1:3, 4; Jakoobuse 1:13.)

[Allmärkus]

[Joonis/kaardid lk 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Choiseul

Ghizo

Gizo

Ranongga

HONIARA

AUSTRAALIA

[Pilt lk 15]

Baea pere oma mootorkanuus

[Pilt lk 15]

Tsunami põhjustatud häving Gizos

[Pilt lk 15]

See kuningriigisaal oli Ranongga saare Lale külas ainus ehitis, mis püsti jäi.